Talvõkardoka koguminõ
Sügüse tullõn naas’ liinainemiisi vaivama küsümüs, kost saia hääd talvõkardokat. Vinne aol käve asi laabsambalõ. Kolhoosi ja sovhoosi kuuludi lehen vai tull’ hindäl mõnõ majandiga kokku leppü. Asi käve põhimõttõl «sullõ-mullõ». Saak sai kolhoosil vai sovhoosil üles võetus ja võtja vei kodo kotitävve kardokat. Sehvest – päämidselt koolilatsõ, tudõngi ja soldani – mi tan ei kõnõlõ, nimä aviti põllumajandust vabatahtligult sunniviisilidselt.
Taa jutt kõnõlõs, kuis üten kavvõmban maarajoonin paikligu partei- ja täitevkommitee rahvas üten kolhoosin hindäle talvõkardokat koguman käve. Tulti suurõ kambaga, üten oll’ võet ummi perreliikmit kah. Kardoka olli ilosa – suurõ ja valgõ. Otsustõdi, et sedäsamma sorti nä üten tahtvagi. Kõgõ suurõmba maamugula krabasi vinne naasõ – mõni parteimiis oll’ nooriku suurõ rahva hulgast löüdnü. Esimiis paksõ viil Eesti sorti «Ando», a tuu jäi vällänägemiselt suurilõ ja valgilõ alla.
Koton kiiten sai selges, et kardok häste ei passi süümises. Tull’ vällä, et taa sort kõlbas nõna ala anda eläjile. Rahvas kutsõ tedä tsiakardokas. Larm läts’ suurõs. Tuud, et nä esi tahtsõ suuri ja valgit kardokit, es taha inämb kiäki kuulda. Arotõdi, kuimuudu esimiist trahvi. Timä oll’ jo noorõn mehen parhilladsõ kolhoosi jalgu pääle nõstnu. Otsustõdi esimiist «eduta» ja viil kõrd kõgõ kehvembät kolhoosi juhtma saata. Sääl tull’ edimält kar’anaisi ja tüükuamiihi küllä pite takan ajada ja tüüle saata. A mõnõ aasta peräst sai tollõstki kolhoosist kõnõlda õnnõ hääd.
