Suvõvaheaig om otsa saanu ja kooliaig om pääle naanu, jälki om aig uma tegemise kooli perrä säädi. Om latsi (ja vanõmbit), kiä omma kooli­aigu joba väega uutnu. A om säändsit latsi (ja vanõmbit) kah, kink jaos olõ-i kooli algus sukugi oodõt asi. Määndse nuu päämidse hädä omma ja midä tetä?

Latsi hulgah om kooliga köüdüsseh ütsjago herevüst. Või olla, et latsõl hummogist pää valtas, süä om kuri, kõtt valtas, vahel või esiki palavik olla. Põhjuisi tuu takah om kistumalda hulga ja egä latsõ puhul om vaia eräle kaia, määne põhjus timäl tuu herevüse takah om. Vast om täl rassõ oppi? Ku tä koolitunnih minkastki arvo ei saa, mis tä sis ülepää lätt sinnä, ku saa säält õnnõ kinnitüst tuu kotsilõ, ku ull ja laisk tä om? Vast om läbisaaminõ kooliseldsiliidsi vai oppajidõga keerolidsõs muutunu? Vast om lats depressiivne? Säändsel juhul võtt pitsüsetunnõ är kõik jovvu ja kaos tahtminõ sängüstki vällä tulla. Vast om lats nuti­vidinide küleh kinni ja ei suta hinnäst säält vallalõ kaksada? Vast om kotoh murrit, mink peräst lats ei julgu kuuli minnä? Näütüses imä vai esä, kiä om esihindäga hädäh, ja lats pelgäs, et ku tä kuuli lätt, sis vanõmb ei saa hindäga toimõ.

Tuu, miä ütiskunnah sünnüs, mõotas latsi kah. Kavvõst­opmisõga om mano tulnu noid latsi, kiä inämb ei tahaki kuuli minnä. Ku inne es tulõ kiäki tuu päälegi, et või kotoh umaette kah oppi, sis no om kogõmus olõmah ja om latsi, kinkalõ sääne opminõ passis hulga parõmbahe. Nä ei taha inämb tulla kuuli, koh om hulga tõisi latsi, larm, opmisõ tempo om oppajal ette antu.

Niisama mõotasõ latsi sõahirm, majanduslik toimõtulõminõ ja kõik muu, miä ilmah sünnüs. Latsõ omma ütiskunna piigli. Nä näütäse häste vällä, miä sünnüs näide ümbre ja näile tähtside suuri inemiisi eloh. Tuuperäst om meil, latsõ­vanõmbil, kõgõ ka veidükese vaia hindäle otsa kaia, ku latsõl om määnegi murõ. Mis mu seeh sünnüs, mis mu ümbre sünnüs ja midä tuu mu latsõga tege?

Suuri inemiisi hulgah om niisama hulga herevüst, kistumalda suuri oodussit esihindäle. Kõik aig piät näütämä, et ma olõ midägi väärt, ma olõ kohegi jõudnu, midägi är tennü. Kooliga köüdüsseh või vanõmbil olla halusit mälehtüisi umast kooliaost, minkast om vaihõpääl rassõ vallalõ laskõ. Ku vanõmbal hindäl om ummi asjuga toimõ tulõminõ rassõ, sis om täl väega rassõ ka umilõ latsilõ toes olla.

Midä sis tetä?

Kõgõ tähtsämb om hoita uma kruus täüs. Lihtsä asi üteldä, a üts vähätsit asjo, miä periselt avitas. Ku mul ei olõ, sis ma ei saa tõisilõ anda, ja nii omgi. Suur inemine, nii oppaja ku latsõvanõmb, saa võtta tuu aokibõna ja kõrra mõtõlda, mis mu eloh om häste, mis nii häste ei olõ ja kuis ma saa mitte nii häid asjo veidükesegi parõmbas muuta. (Kooli)stress teküs, ku inemisel (nii latsõl ku suurõl) kaos kontrollitunnõ tarviliidsi tegemiisi üle. Kaonu kontrollitundõ avitas tagasi saia tuu, ku tarvilidsõ tegemise kirja panda ja läbi mõtõlda, midä, kuna ja mis järekõrrah tetä. Ku tunnus, et ei jõvva kõiki asjoga õigõs aos valmis, sis tasos mõtõlda, mis juhtus, ku ma tii mõnõ as’a ildamba. Harilikult ei juhtugi midägi.

Latsiga köüdüsseh om väega tähtsä kullõminõ. Lihtsäle kullõminõ, ei olõ vaia kõrraga kõrraldama, lahendama ja trüüstmä naada. Tihtsäle lats ei kõnõla, selle et latsõvanõmb vai oppaja kõnõlas esi väega hulga. Mi olõmi harinu kõnõlama latsilõ, mitte latsiga. Tähtsä om lihtsäle kullõlda ja olla latsõ jaos olõmah nii, et ei kae vahepääl telefonni ja ei hiili üte silmäga uudissit. Peris hulga häti lahendaski är joba tuu, ku mi kõnõlami nä hindä seest vällä. Tüütäs suuri inemiisi pääl kah. Anna umalõ tundõlõ nimi, kõnõla (vai kirota) tuu hindä seest vällä ja joba või naada asi paranõma.

Koolihäti puhul om kistumalda tähtsä kuuhtüü kooliga. Lats inämbältjaolt ei mõtlõ ummi häti vällä, täl periselt kah nakkas seeh käändmä vai pää valtama. Säändsel juhul om vaia kuuli tiidä anda, et meil om sääne murõ ja ma ei tiiä, minkast tuu või tulla. Sis saa kuul kah kaia, kuis latsõl olokõrd om. Kõiki asjo ei saaki vanõmb ütsindä är klaari. Kah’os või vahel ette tulla, et üts oppaja ei kullõ vai om timäga rassõ asjo aia. Sis om vaia otsi järgmäne inemine (klassijuhataja, mõni ainõ­oppaja, sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog, kasvai kooli­juht). Vanõmb es tohtnu jäiä ütsindä. Ku umast koolist ei lövvä üttegi inemist, kinka kõnõlda, sis om võimalus kõlista koolipsühholoogõ nõvvoandmistelefoni pääle. Tuu om massulda ja sääl vastasõ kooli­psühholoogi, kiä omma pikält koolih tüütänü. Ku trehvät inemise pääle, kinka om hää klapp, sis om võimalus järgmädse telefonikõnnõ aig kah sama inemisega kokko leppü. Kõlista võiva kõik, nii latsõ esi, latsõ­vanõmba ku oppaja.

Õgal juhul om kõgõ tähtsämb tunnista, et mul om nüüd hädä käeh, ja otsi tukõ, mitte jäiä ütsindä ja luuta, et vast lätt üle. Abi otsmist ei piä pelgämä. Midä väikumba hädäga toimõndama nakkami, tuud kimmämb om, et midägi and ette võtta.

Oro Laivi, koolipsühholoog
 

Koolipsühholoogõ massulda nõvvotelefon

 
• Eesti keelen 1226 tüüpäivilde kellä 16–20
• Vinne keelen 1227 tõõsõpäivilde kellä 16–20
• Ukraina keelen 1227 kolmapäivilde kellä 16–20