Tandsuaig om käeh
Ma kuuli raadiost, et mõnõ riigijuhi tükvä viimätsel aol tandsu lüümä. Ja sõs omma mõnõ inemise, kinkalõ tuu sukugi ei miildü. No meil ütel’ vanarahvas, et hää om, ku häste tandsit, parõmb viil, ku paigah püsüt.
Parhilla omma ao tõõsõ ja tuu as’a pääle tulõ kah tõistmuudu kaia. Tands om kah sport ja liigutaminõ om jo tervüse jaos väega tähtsä. Ja päämine – tandsminõ and lämmind. Ku talvõl tarrõ peris kuumas küttä ei ihna, sõs piätki kõik aig ümbre tirkõlõma. Paika istma jäät, nakkas külm ja miil lätt mõros. A tandsminõ tege tujo hääs, om süämele tarvilik ja lämmistäs ni ihho ku henge.
Opimi riigijuhtõ käest, kuis piät elämä.
