Aia majandusmajan, kon tüüriistu ni muud tarvilist kraami hoiami, nakas’ mõni talv tagasi kiäki «kõrda luuma». Tuustiti paprit lakja, tõmmati lahki. Paari kõrra peräst oll’ pilt selge, et tego om suurõlidsõ võhruga.
Pannimi tälle eski ilosa nime Susaara, a tuu es avita joht. Peremiis virot’ taldregu kihvtiga põrmandulõ. Kibõna ao peräst ollegi taldrek tühi. Taadul hää miil, puistas’ viil portso mano. Tuugi kattõ nigu niuhti.
Mürgeldämine jäie perrä, kevväi nakas’ pääle, asi unõhtõt. Peremiis naas’ keväjäjaoh edimäst kõrda morro niitmä, haard’ nukast seeriku jalga ni tüü läts’ käümä. Tükü ao peräst tundsõ tä, et suurõ varba vaihõl hõõrd kivi vai ruusatükk. Jätt’ massina saisma, rapuht’ seerikut. Kireväse kikka perält, kost nakas’ rõõsat rahhe sadama – tuu jo sulaselge Susaaralõ pant kihvt.
Vanamehel läts’ süägi kipõn kur’as. Ma naari kõrval pia naba katski, et Susaara om iks tark elläi. «Muidogi, tan om mängoh kats varianti: kas tahtsõ tä sinno hinnäst är kihvtitä vai hoobis pästä. Sul jo vinneaigsõ seerigu viil, nuu ekäsorti pisiläisi täüs, kihvtiga tettigi pisiläisihäötüst,» ütli vällä uma arvamisõ.
Peremiis võtt’ muidogi oppust, pand’ sügüse uma seerigu kõrdapite kokko. Minevä keväjä ostsõ vanamiis hindäle vahtsõ läükvä kalavintski, minka ujan kõndi ni kõrda pitä. Säädse nuu uhkõlõ kesk põrmandut pistü. Ma märgohti moka otsast, et Susaara või näile sisse ronni. A peremehele jäie õigus nigu kõgõ. Tä kitse, et nii korgõhe nilbõt seerikut pite Susaara võim ei küünü.
Pia nakas’ki vahtsõnõ kammaijaa pääle – jüreti soolakott katski, kõgõ inämb miildü Susaaralõ tuu kanakakakott. Säält siputõdi puul tarõpõrmandut täüs. Taadu vihast’ hinnäst sinitses, ma pelässi jo infarkti. Tä säädse vahtsõlõ kihvtiga taldregu vällä.
Pikäpääle süüdigi taldrek tühäs. Ku taadu vahtsit seerikit jalga naas’ tõmbama, olli jälki ma tuu, kiä kaagut’, et raputagu iks näid inne. Tä kitse uhkõhe, et ärku ma porgatagu.
A nuka takah salahuisi võtt’ mu juttu kullõlda, no ollivagi kihvtigraanuli seeh. Taadu süläs’ tulist tõrva, säädse vahtsõ portso taldrekulõ.
Ku järgmäne hummok aida lätsimi, oll’gi lõpus Susaara uma elopäävä lõpõtanu, hinnäst tiiraa pääle sirgu visanu. A ku ilosahe tä karv läükse, nigu naaridsakask! Olõ-õi imehtä, ku arvada tuud hääd kraami, miä tä sisse vitsot’.
Väljandu Ellen
Reimanni Hildegardi tsehkendüs.
