Paikkunna hindätiidmise alalõhoitmisõs
om väega tähtsä ummi inemiisi tunda
Tiatrikuu om jo huuga käümä lännü. Seo märgokirä kirotamisõ aos ei olõ selge, kiä järgmädsel huuaol valitsusõn omma. Tahassi luuta, õt külätiatrit jääs sääl valitsushuunõn mäe otsan veidembäs ja opnuil näütlejil lastas umma tüüd tetä. Ku Eesti rahvas arvas, õt valitas külätiatrilõ osatäütjit, sõs või tiatrikooli kinni panda. Lehe ilmumisõ aos om asi selge – lätt korgõpalgalinõ valitsusõ külätiatri edesi vai saami õks ammõdi poolõst tiatri alalõ jättä. Seenimaani saa esitä Uma Lehe lugõjilõ välläkutsõ – kutsu naabri vällä!
Tävvega vällä ja niimuudu, et säeti hinnäst ilosalõ rõivilõ, võtati õdagu vabas ja lääti peris tiatrilõ. Seo või olla külätiatri kah, a võisi olla aastan ka üts tükk, kon mängvä opnu palgalidsõ näütlejä. Valikut om, esiki Võro liinan Kandlõn om küländ sakõstõ küläliidsi Rakvere vai Endla tiatrist. Suurõ tiatri tulõva Eesti riigi toel maalõ kah, esiki Võro suurliina tulõva. Seo ei olõ väega illos maa-rahvamajju vasta, tahami jo kõgõn võrdsõ olla. A tulõ tunnista, et Võromaal pääle Varstu kultuurikeskusõ säänest küländ suurt lavva joht ei olõ. Ja Varstu maja kääneti är lukku. Tuu om mu kodokandi edimäne haldusreformi mammu – ja noid tulõ viil.
Ku naabriga om tiatritükk är kaetu, võisi tetä ka ütidse kohvipoodi- vai kõrdsupiätüse. Tuud om vajja ventiliirmises – et arota etendüse üle ja mille mitte ka ütstõõsõga tutvas saia. Tuu tähendäs, et naabri võisi olla sääne, kinkast õigõ veidü tiiät. Meil kõigil om säändsit naabrit pääle «Maale elama» kampaaniat nii põh’a ku lõuna puul. Kampaania tetti, a kiäki es mõtlõ, kuimuudu säändse maalõ kolinu inemise paiga kogokundõ ja kultuuriga ütte köütä. Seenimaani teivä säänest tüüd piirkunna kultuuri-inemise. Esiki poodin, ku trehväs’ sama nägo joba mitmõndamat kõrda vasta, küsset kõgõpäält müüjä käest, kas tä tiid, kiä seo vai tuu om. Müüjä õks tiidvä ja ku vastus oll’, et eläs sääl ja sääl tuu vai tõõsõga, sõs oll’ aig hannast haarda ja uuri, miä vahtsõlõ inemisele huvvi pakk. Mõni laul, tands vai taht õnnõ pito panda. Kõik häste – inemine oll’ kinni püvvet ja esihindä tiidmäldä mi kogokunnaga ütte köüdet. Piirkundligu hindätiidmise alalõhoitmisõ jaos om väega tähtsä ummi inemiisi tunda.
Ku ma kuus aastakka tagasi Islandilt Võromaalõ periselt tagasi tulli, nakas’ Mehkamaa ja Varstu vahtsidõ inemiisi tundmaopminõ väega suurõ kaari ja kipõ vungiga pääle. Tuud tiidmist tull’ nii pall’o, õt andsõ pääle edimäst kuud alla. Es jõvva teedüst vasta võtta – noorõ olli vaihõpääl suurõs kasunu, perre loonu, latsõ olli sama vana ku mul hindäl. Lõpõt’ edimäne lats kooli – tiidse vaivalt vanõmbit. Tõõnõ vahet’ säitsmendän klassin kuuli ja ma vei lõpupidol latsi ja vanõmbidõ näo kokko. Kolmas opp Mõnistõn kuvvõndan klassin, latsi tiiä ja vanõmbit kah, om hää tunnõ – nakkas luuma. Ma tiiä ummi naabrit.
A vällä pidänü kutsma – üts asi om, ku tiiät näko ja tuud, kiä kinka köüdet om. Tuu «seeneniidistik» om joba selges saanu. Täämbä om tähtsä saia kimmüst ka ütstõõsõ tegemiisi, olõmiisi ja uskmiisi osan. Ku ma tiiä ja mõista rehkendä ummi naabridõ uskmiisi ja tegemiisiga, olõmi ütenkuun kogokunnan kimmämbä. Om väega tähtsä naabri vällä kutsu – niimuudu saami kimmüst mano ja tuud om täämbädsel pääväl vaia.
Om tiatrikuu – kutsumi naabri tiatrilõ! Ja nall’akuul istumi sannan, om jo sanna-aastak, ja teemi nall’a kah, ku tahtmist om. Põhjussõ naabri vällä kutsu õks löüd.
Laube Kadri,
kultuurividäjä, muusigaoppaja,
meelelahutaja…
