Üts kõrralik Eestimaa talv nakkas üle poolõ läbi saama. Perämidse paar nädälit om meile tulõtanu miilde vahepääl peaaigu võõrsõnas saanu sõna: tuisk.

Tütär käü Antsla külle alt Otepää külle ala tühü ja mõni aig tagasi es jõvva tä uma autuga suurõtii pääle läbi murda. Õnnõs oll’ vanõmb veli külän ja tütär sõidutõdi džiibiga Otepää külle ala. Järgmine õtak pääle tüüd visas’ tütär lapju sälgä ja kaibsõ autu lumõhangõst vällä. Mitte midägi erilist, ma olõ esi küländ vana Willise all kõtulõ lumõn roomanu.

Eriline tull’ paari päävä peräst. Sis kuuld’ viieaastanõ tütretütär vanaimä juttu, kuis ma innembä latsi hobõsõga kuuli vei, ja kärät’ umalõ imäle pääle, et milles tuu hobõst ei pea. Muidu hüpänü saani ja olluki Otepääl nigu nipsti. Mille tii naaru kõkutadi? Kas selle, et kõik mõistva nuuri hukka: muudkui aetas torõdust takan. Järjest kallimpi autosiid ja niid tulõ üts Päsli (tütretütre hõigunimi) ja nakkas nõudma vannu aigõ tagasi. Ja ma olõ kimmäs, et kui tälle säändse unõlmiide reisi är kõrraldat, sis tuu sais täl meelen surmatunnini.

Siinkotsil käü minust nõksatus läbi: äkki Päslil om õigus? Kiäki ei olõ jo papõrd ja pleiätsit haardnu ja Otepää-reisi ökonoomikat vällä rehkendänü. Talvõl sääl ilmselt üle 40 ei olõ mõistlik sõita; luminõ tii serbäs ägedält bensiini. Närvi kulusõ silmnäten läbi. Autot lahut kah rohkõmb. Ja ku viil kullõlda rohiliidsi: esteetiline puul om mõnikõrd kõgõ tähtsämp. Kon muial tuu viil nii nauditav om ku Otepää tii veeren. Ja ku tiit Päsliga tuu reisi är, sis sääl (Otepää tii pääl) om saani ümbremineku kotusiid arvada inämb ku kolm vai viis. Säändsiist «pisiasjust» nigu saani ümbreminek vast saiski koon mi «õnnõlik latsõpõlv». Ja hirmus viga om, ku tuud nakkami palgarahas ümbre rehkendämä.

Seokõrd es jõvva, a järgmises valimises tiimi koon Päsliga Hobõsõtiide Partei. Võtami riigikogun umbõs 12 kotust.

Mis ti sis kostati?

Pulga Jaan