Ku sulama nakanu muld lõhnas, vesi kraavin solisas ja kostki viil hääd puhast suitsulõhna kah tunnõt, sis tulõva miilde munapühä vai lihavõttõ latsõn. Vai ka ülestõusmise pühä, nigu vanaimä alasi ütel’.

Ei olõ säänest keväjet latsõaost miilde jäänü, ku naide pühhi aigu paks lumi maal os ollu. Õks sulavesi ja kuldnokalaul ja suits, mea oja veerest sanna mant tarõ poolõ nõssi. Mitu kuud aidan suulvii sisen saisunu sea külletükü taheti suvõs ärä suitsuta ja oll’ alalõ kommõ, et tuu tüü võeti ette enne lihavõttepühhi.

Aga pühä es naka tuul aol sukugi riide vai koguni nelläpäävä õdaguspuuldõ nigu põra, ku tii masinõid ja poodi inemiisi aigsõst täüs.

Muna värviti meil allõs pühäpäävä hommugult. Nuu, mea koksiti ja hommugu süüdi, olli niisama kohvipaksu sisen kiiten tõist värvi lännü. Arvada, et tuud kõrda pedi vanaimä, kiä hommugult vahtsõmba räti pähä pand’ ja uma tõstamendiraamatuga, nigu tä esi ütel’, tarõn laua manh istõ.

Latsil kiild’ tä ka nii riide ku puulpäävä asjanda joosuta ja hoiat’, et puulpäävä ei tohe vällän haina kah üles kaksada, verepisarõ tulõva külge. Muiduki es saa latsõ varguisi pruuvmada jättä, kas tulõgi veri vällä. No is tulõ külh, aga sõnna tull’ kullõlda.

Vahepäälse riigikõrra aigu mõistõti mi pühädekombõ, mis om siski osa rahvakultuurist, nii ära tsurki, et mi suurõ riide õga vaiksõ puulpäävä taustast medägi ei tiiä. Mi põhjanaabri pandva immes, ku meil suurõ riide õdagu kellelegi küllä mindäs ja pidusid peedäs, aga õga aigu enämb tagasi ei käänä. Olkõ noh, suurõ riide diskost ei olõ viil õnnõs kuuldunu.

Pühäpäävä hommugu soovit’ vanaimä mul vällä kiikma minnä ja käske tähele panda, et päiv kiigus kah mukka üten. Oll’ jo tuugi kommõ pühäkirjast võet, aga tä mullõ pikembät sellätämä es naka. Ütel’ ennegi, et no om rõõmus aig. Muiduki kutsutas munapüha viil ka keväjepühäs.

Täämbä om suur nelläpäiv. Olõmi hillä-tassa rõõmsa, et kevväi om käen ja pühä tulõkil!

Nõlvaku Kaie

Mõnikõrd om munapühis ollu suur kevväi käen. Nõlvaku Kaie pilt