Sannakoolitus

 
Tuust om kõva viistõist aastat müüdä lännü, ku mi kävemi Kasaritsan tsõdsõpoja juubõlil. Võrol oll’ õkva tettü määnestki sannakoolitust ja tuud arotõdi sünnüpäävälavvan kah. Kiäki muidoki noid Võro loengit kullõlnu es olõ, a sanna kotsilõ oll’ kõigil midägi üteldä. Ja muidoki oll’ sääl sann kah kütte pantu.

Nii peeti sääl lavva takan sis ütte ummamuudu sannakoolitust. Üts miis ütel’ kõva selge helüga: «Ma mõsõ sannan kõgõpäält uma kerä puhtas!» Naanõ tõsõl puul lauda ütel’, et sannan om kõgõ tähtsämb iks lõuna. Ku lõuna om hää, sis om sann tävve iist. Tõnõ miis võtsõ sõnna, ütel’, et tä lätt sanna uma Leiliga. Sis om täl sälämõskja kah umast käest võtta. Leili oll’gi mehe tõnõpuul. Kõnõldi viil, et hää olõs, ku saasi savvusanna, sis saat häste puhtas. Ja viil tull’ jutus, et siip ei olõ määnegi keemiäplönn, a om luuduslikõst ainist kokko keedetü.

Üts oll’ kriitiline, ütel’, et ei massa taa tarkusõga üle pinguta ja muialt tuudu lektori ei tiiä sittagi ja targutasõ niisama. Joba vana eestläse käve ihho hariman ja tuu omgi kõgõ suurõmb tarkus, mis põlvõst põlvõ edesi antas.

Perän sai sann Kasaritsan kah valmis. Rahvas läts’ sanna, a mi lätsimi kodo. Nii ei tiiäki, kuis tuu mõskminõ sääl edesi läts’, kas nühiti hinnäst üleväst alla vai risti. Pääasi, et inemise puhtas saiva. Ja nigu luulõsalmgi sanna kotsilõ ütles:

Tast vii üten elotiile
puhta perse, rõõmsa meele.