Buenas!

Mu aig Argõntiinan nakkas hillätassa läbi saama, a mul om iks tunnõ, et seo oll’ nigu eelä, ku ma linnugiaknõst edimäst kõrda Buenos Airese uulidsalampõ näi ja hinnäst Ladina talvõn är külmeti. Mu jaos om vaihtusaasta õkvalt nigu elotsõõr, miä nakkas pääle tuust, et üts päiv heränet üles tundmalda kotusõn ja kinkastki arvu saa-i, tuuperäst, et mõista-i kiilt. Sõs nakkat tassakõistõ kõgõga harinõma, trehvät inemiisi ja sõpruga ni midä päiv edesi, tuud inämb mõistat hinnäst väljendä ja vahtsõnõ keskkund saa kodos. A sõs tulõ aig as’a pakki, är minnä ja hääd aigu suuvi, esiki ku tuu om umbõlõ rassõ. Kuis sa iks umast kotost läät? Ma olõ-i viil naanu asju pakma, a ildaaigu jätse hüväste varõmb, ku olõs tahtnu. Mu Argõntiina vanaesä läts’ tõistõ ilma nii kipõlt, et ma mäletä viil häste, kuis mi õdak inne tä matjatsit poliitiga peräst tulidsõ vaiõlusõ maaha peimi.

Argõntiina om katoliiklik riik, miä tähendäs, et ka kõik matussõ omma nii, nigu katolikun oppusõn kirän om. Kirst oll’ kabõlin vallalõ ja terve pere, sõbra ja suguladsõ käve üteviisi vanaesäga kõnõlõman. Tälle panti kaala ristiga kaalakõrd ja visati süldilehega vett näkku. Ku palvõ olliva loetu ja egäüts vanaessä tennänü, panti kirst massina pakiruumi ni matusõrong võtsõ tsihi kalmuaida.

Argõntiina matusaia omma nigu väiku külä, tuuperäst, et inämbüs inemiisi puhkas väikuin majakõisin, kohe omma matõtu terve perekunna.

A või ka tõistmuudu, nigu mu vanaesä, kes tahtsõ alasi, et tä kalmuaia viirde sainamüürü sisse matõtas. Surnuaian lugõsi kõik müürün valla tettü luugi veeren viil viimäst kõrda «Mi esä palvõt» ni panni kirstu pääle vanigu ja lilli. Seo oll’ mu elo edimäne matus, kon ristimõtsa es tetä mõnõ pedäjä sisse risti ja kon peielavvan es kõnõlda õnnõ võro kiilt. Om peris andsak, et sai niimuudu kinkaga hüväste jättä.

Usu, et vanaesä löüdse uma tii taiva värte mano. Ja nigu meil iks üldäs, et maganu häste sääl Harglõ pääl…

Ciao!

Vahetusopilanõ Raju Eliisabet and teedä, kuis eletäs kavvõn Argõntiinamaal.