Kaleidoskoop. Säändse päälkirä om pandnu Võro kultuurijuht Kelbä Heiki umalõ vahtsõlõ raamatulõ. Lugõja löüd säält seest kolmõ sorti juttõ: Võro liinaga köüdetüid legende, kroonika muudu kirjapandmiisi perämädsest poolõst aastasaast ja kiränigu fantaasiapildikeisi. Nigu kirsis tordi pääl omma juttõ vaihõl mõnõ võrokeelidse luulõtusõ ja laulusõna. Allpuul saami lukõ kildakõisi autori mõttist vahtsõ raamadu ja muu ilmaelo kotsilõ.
***
«Latsõna mi lahksõmi mõnikõrd kaleidoskoobi är ja pandsõmi sinnä vahtsit klaasikilde sisse, et tulõs vahtsõ mustri. Juhusõ ja kokkosaamisõ pilt om egäkõrd esimuudu. Ka mi mälun käävä pildi nigu kaleidoskoobin: ku vähe käänät, sis mustri muutus.»
***
«Minno pand kirotama elokogõmus ja luu, midä ma olõ läbi elo kuulnu. Hariligult tulõva juhtumisõ mu mano kutsmalda: midägi sund inemiisi umma luku kõnõlõma. Paprõ pääle pandõn saa ma nuu luu hindä seest vällä. Ja sis mõtlõ, et ku nä omma mullõ huvitava, võiolla sis kellelegi viil.»
***
«Kõgõ kuulsamb inemine, kiä Võro liinan elänü om, om Castrozza. Säitsme õukonna mustkunstnik, kiä sai isiklikult kokku nii Vinne tsaari, Iraani sahhi ku Austria-Ungari keisridõga. Kõik kitsevä timä tüüd ja tä oll toda väärt. Ja et timä umakõrda väärtust Võro liina uma kodokotussõna, sis om tuu suur privileeg. Panni Castrozza raamatun jutustama Võro liina legende: niimuudu om suurõmb võimalus, et noid aoga peris är es unõhtõdu.»
***
«Elo hämäräst poolõst: mõnikõrd tulõ olla peris ausa. Ku sa jõvvat eloga säändsele paika, kos ümbretsõõri kõnõldaski õnnõ surmast, ja tiiät, et sul om sama haigus. Mõtlõt, et mille sa peas ello jäämä. Ja jõvvat sinnä vällä, et kirotat uma testamendi. Tuu om karm otsus: kainõ pääga mõtlõt säändsit mõttit. Noist mõttist om rassõ vällä tulla, pall’o jõudva mõttõni, kas elo omgi väärt elämist. Tuud kutsutas depressioonis. Kirotaminõ pakk säändse as’a man lohutust ja kirjapantu kogõmuisi lugõminõ psühholoogilist tukõ.»
***
«Mu fantaasialoo omma säändse, kohe jääs õhku sisse. Nigu hää filmi, millen ei üteldä kõkkõ är, jäetäs mõtlõmisõ ruumi. Mõnikõrd tulõ silme ette määnegi pilt vai mõtõ. Näütüses: kas inemine või saia kunagi kokko uma kooliao armastusõga, mälestüsega, mis om nii kaugõ ja illos. Tuukõrd jäivä kõik asja poolõlõ, tegemädä… A mis juhtunu sis, ku olõs lännü tõistõ?»
***
«Mõnt asja ei pea pikält kirotama. Om mõttit, mille jaos passis lühkü vorm parõmbalõ. Näütüses haikun üteldäs mõnõ sõnaga är suur mõtõ. Panni raamatulõ viis võrokeelist luulõtust, osa naist omma laulusõna. Ku kirotamisõ aigu om tunnõ, et emotsioon tulõ vällä parõmbalõ võro keeli, sis tulõ nii ka kirota.»
Rahmani Jan
Raamadu «Kaleidoskoop» autor Kelbä Heiki uman kabinetin.
