Seo lugu võissi olla nii lihtsä, ku üte peris hindä kodo löüdmine olla saa. Egä inemine sünnüs kohegi ja ütel aol nakkas otsma umma. Mu peris hindä kodo löüdmine ja umma kambrihe jõudminõ om mitmõ põlvkunna lugudõ sari. Mi jaos suur saatus.
Mu pere juurõ ommava üteh piirkunnah. Mu vanavanaimä ja imä ellivä 30 aastakka tagasi kõik üteh põlistaloh, kooni imäle sai Siberihe saadõtu vanavanaesä kodotalo ja tä nakas’ säidse kilomiitret kavvõmbahe umma koto luuma. Kõnõlimi iks, et nii taa elo lätt, samm sammu haaval juuri mant kavvõmbahe, ja nii piätki olõma. Nüüd saa ma üteldä, et a vot ma ja mu miis «arõnimi» tagasi.
Mu imä latsõpõlvõh oll’ kotus, üts järveviir, kohe timä ja tõsõ latsõ tsuklõma käve. Järve veereh oll’ suur maja, mis oll’ kunagi mõisnigu jahiloss, Vinne aigu jaotõt kortinis mõtsatüüliidsile, a iks suur ja uhkõ. Nännü suurt aoluku, lahingit ja surma. Latsõ mõtliva kõgõ, et saasi seo maja no hindäle. Kül saasi sõs olõma elo!
Läts’ aig edesi ja sündü ma. Minno tuudi kõgõ jahilossi järve viirde tsuklõma. Tan om hää matal vesi. 1990. aastidõ keskpaigani ellivä siin viil inemise seeh, a sõs võtsõ riik maja hindäle. Mu latsõsilmä kaiva seod majja ja ma mõtli, et kistumalda uhkõ olõs säändseh majah ellä. Olõt õigõ provva vai printsess vai saksapreili.
Aig inne läts’ ja läts’. Maja lagosi, hain kasvi ja uibist sai mõtsik mõts… Elo oll’ jõudnu sinnä, et lätsi mehele. Pääle paari minekit naksimi, nigu noorõ iks, umma koto otsma. Esihindäst kipõt es olõ, a kõik päähämäärmise kuulutusõ ja portaali saiva kõrdapite üle kaetus. Ja sõs – kuulutus ja üte kuuri pilt. Umbõ tutva kuur oll’! Tei kuulutusõ valla ja sääl timä oll’ – illos vana ja lagomisõ pääl jahiloss! Kas tõtõst om suur unistus müvvä?! Oll’, a kriuhkaga. Loss oll’ riigi oksjonil ja tähtaig ossavõtmisõs ülejärgmädsel pääväl.
Kipõlt kõnõli imäle, et kae, lugu om nüüd sääne ja seo olõs mitmõ põlvkunna üte ja sama unistusõ täüdeminek. Õnnõ aigu olõ-õi inämp sukugi. Imä kai ja ütel’ kipõlt: «Olõ-õi aigu? Üts ja kats ja ma olõ Tal’nan!» Ja oll’gi! Ülejärgmädse päävä lõpus oll’ teedä, et Jahilossi talo sai mi perre umas.
Suurõ õnnõ kättesaamisõ pääväl, notarin, sai ma, tulõvanõ pernaanõ, pääliina restoranist kihvtitüse ja ossõndi terve tii Tal’nast tagasi. Sõs kai ma majja siist ja säält kandi päält ja mõtli, et seod tüüd mi jõvva-i är tetä. Küsse mehe käest kah üle, kas mi iks nakkami, ja timä oll’ väega kimmäs. Imäle kõnõli kah ja timä ütel’, et ku ma seod kuulutust näi ja saatus nii säädse, sõs nii piätki olõma ja naaku mi pääle. Oll’ noid inemiisi kah, kiä kävevä mitte nii hää pilguga kaemah ja ütlivä, mis mi ta hurtsikuga pääle nakkami.
Mis mi iks nakkami…elämä nakkami ja päälegi olõ-õi loss kunagi hurtsik. Naksimi tüüga pääle ja ku Pipi küsse tsirkusõn, kas kaemisõ iist piät masma, sõs ku mi olõs kaemisõ iist rahha naanu küsümä, olõs mi jo viil varrampa lossi elokõrda saanu.
Majal om olnu meile ütsjago varus! Vüürüsest tull’ vällä käküs, löüdsemi üte kistumalda põnõva mõisaaigsõ postkaardi ja imä sai hindäle pikä aoluuga kalalandi. Muu oll’ minemä veetü ja esiki põrmand ahoh är palotõt.
Lugusit aoluust olõs kõnõlda pall’o, esieränis tõsõ suurõ sõa aost. Mi hindä aost om kõgõ põnõvamp sääne lugu: minevä keväjä olli ütsindä kotoh, ku kõrraga kiäki kolksõ ussõ pääle. Kai aknõst vällä ja näi – määnegi nuiaga miis! Mõtli, kas ma iks lää vai jätä minemäldä. Lätsi. Miis ütel’, kiä tä om, ja kõnõl’, et kimmähe om tä jutt imelik, a timä om mõnda aigu tundnu, et kõik olõ-õi õigõ. Oll’ käünü esiki sensitiive man ja lasknu hindäle ruunõ panda ja sõs tulnu vällä, et timä käeh om midägi, mis olõ-õi timä uma. Tä oll’ pikkä aigu märgotanu, mis tuu olla võissi, ja sõs tull’ täl miilde, et ainumanõ asi, mis timä uma ei olõ, om koskil kümme aastat tagasi mi majast võet ahoruup. Tä tõi seo nüüd tagasi, et rahu tagasi tulõssi ja tä ellä saassi. Tä pallõl’, et ma pandnu vähämpält ütes üüs roobi inämp-vähämp sama kotussõ pääle, koh tä oll’.
Nii ma tei ja mõtlõ, et vast sai maja vaim ja siin elänü inemiisi vaimu uma rahu. Mul hindäl läts’ maja vaimuga üttesaamisõs niisama uma aig. Olõ-õi lihtsä saia nii müstilidse maja ja timä vaimuga hää pääle. Nüüd om päält sata aastat vanah jahilossih jälki elo ja seenimaani om egä inemine, kinka kõnõlõ, ütelnü, et nimä omma mi lossist unistanu ja tahtnu seod hindäle. Mis tuu tetä, saatus pandsõ kõik paika. «Hurtsikust» om saanu mi pere loss, ja mi tahami uma kodo vaimu(õ) hoita! Umalõ kodolõ anna avvu!
Saarõ Hedy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
