Elu om näüdänü, et õnnõ haldusaktõ, arõngukavvu
ja muu säändsega riiki ja rahvast valitsa ei saa
Pia kats nädälit tagasi tull’ hulk Võru rahvast kokku, selle et inemiisi murõ oll’ perädü suur – es mahu süämede, ei tarrõ, ei mõtsa-murulõ. Uma riigiga olli Võru rahval Nursipalu peräst suusa kõrraligult risti lännü.
Ao omma parhilla keerulidsõ ja meil kõigil tulõ valli nii mõnigi kõrd halva ja vähämb halva vahel. No riigiammõtnigõl es olõ niipall’u oidu, et õkva algusõn palgada riiklik vahemiis vai ombudsman, kiä kullõlnu Nurspalu as’an mõlõmba osapoolõ är ja sis nakanu tassa-hillä taad valusat pundard valla harutama, nii et lamba jäänü alalõ ja sutõl saanu kah kõtukõnõ täüs. Tuu asõmõl naati Vinne aost tutviide jõvvuvõttiidõga tegemä kohalikõlõ inemiisile selges: ti olkõ vakka ja pidäge uma ull’ suu, mi «sääl üllen» tiiämi esi kõgõ parembahe, kuis asju aias ja mis teist siin edesi saama nakas. Ti saat veidü rahha, mis teil viil vaia om!
Sääne suhtuminõ tulõt’ mullõ miilde Ajtmatovi Tšõngõzi «Ja sajandist on pikem päev». Nõvvukogu aigu oll’ tuu niisama häste ku keelet raamat. Sääl asustõdi põlisrahvas liina kõigi mugavuisiga korteriide ümbre, selle et võimul oll’ näide maad vaia. Nä pruuvsõ sääl ummamuudu edesi ellä, lõpus saiva kõik hukka. Edimält vaimlidsõlt, sis füüsilidselt.
Õnnõs ütel’ kindraliherrä Heremi Martin avaligult vällä, et riik om Nursipalu as’an tävvelidselt läbi põrunu ja tuu ausa ülestunnistusõ iist tulõ Heremi iin müts maaha võtta. Väärt miis.
Siinkotsil tahtnu poliitikidõ ja ammõtnigõ käest küssü, kuis tuu õks nii saa, et latsilõ oppami maast madalast, et võlssi ei olõ illus ja ku om määnestki halva juhtunu, sis uma kodu ja uma inemise ommaki nuu, kinka või kõgõst kõnõlda. Süä saa kerembäs ja ütekuun saa ka kõgõ halvõmbast as’ast vällä tulla. Kuuntüüd teten ja tõsõst poolõst luku piten, tedä är kullõldõn ja tugõdõn. Kuis saa nii olla, et korgiidõ kotussiidõ pääl tuu lihtsä as’akõnõ tüküs meelest är minemä? Ku poliitikul om hellü vaia, sis tä leüd valija kasvai haigõmaja palatist voolikidõ otsast üles, a ku om vaia uma rahvaga tähtsiid asju aruta, sis pakõs minekit, keerutas nigu kass ümbre lämmä pudru vai võlss musta valgõs. Ja aja peräst tuud silmä suurõs ku ilmsüüldä taivaingli, et mille ti minnu ei usu, ma es saa joht õigõl aol õigust kõnõlda, selle et…
Võinu olla nii, et ku valitu saadik õks umma tüüd mõistusõ ja süämega ei tii, ütskõik, om tä sis umavalitsusõn vai korgõl Tuumpää pääl, om valijil õigus tä tagasi kutsu.
Ku nüüd saas vahemehe taan Nursipalu as’an kuikina juundõ, sis vast saias kõgõn Eestin arvu, et võrokõsõ tahtva kõgõst tuud, et näide elupaigan näidega egä kandi päält rehkendedäs. Elu om kõgõ halvõmbast küllest näüdänü, et õnnõ haldusaktõga, arõngukavvõ ja muu sääntsega riiki ja rahvast ei valitsa.
Lattiku Jaani mälestüisist võimi lukõ, kuis Eesti vabariigi hällü man arutõdi pikält, kas jättä alalõ vana kultuuripiir, selle et Põh’a- ja Lõunõ-Eesti omma õks väega esimuudu kogukunna nii kultuurilt ku keelelt. Pääle jäi arvaminõ, et tiimi õks ütidse, selle et Eesti om küländ väiku ja olõs hää, ku tä olõs üts. Nuu erinevüse ei olõ seenimaani kohegi kaonu.
Võrokõisist avitas parembade arvu saia Pärnu Endla tiatri katõosalinõ tükk «Tõlkijad», midä saa ERRi arhiivist kaia. Ma olõ taad nännü umal aol lava päält ja tuuaigsõn venestämise kontekstin oll’ täl veidü tõnõ alltekst. Seo ilma aigu võinu kaia taad ka inemise, kiä mõistva õnnõ tuud kõgõ halvõmbat sorti ammõtnigu-bürokraadi hengeldä ja süämeldä kiilt, kink jaos om päätähtsä papõr.
Võro Keele ja Kultuuri Fondilõ anti 1995. aastal Eesti taassünnü avvuhind. Tulõtagu tuu kõigilõ miilde, et Võro kultuuriruum – ni ka kõik tõõsõ Eesti kultuuriruumi – ei olõ vabaõhumuusõumi, et kõnõlgõ uman keelen, laulgõ uma laulu ja kandkõ uma pastla, a muu «tähtsä» as’a otsustasõ ti iist vai ti asõmõl riigiammõtnigu, kes nii mõnigi kõrd ei olõ esi paigapääl käünü ja ei tiiä tuudki, kas Obinitsa om Seto- vai Võrumaal.
Või-olla saanu elu parõmb, ku administratiivpiiri juusknu nii mõnõlgi kõrral müüdä kultuuriruumõ piiri, et Võrumaa ja Võru maakund olnu üts, Setomaa ja Seto maakund niisama jne. Mi kõnõlami, et topõltidentiteet om üts hää asi. A kuis tuud pilti selletä lõpnulõ jänessele, kinkal om õnnõ üts identiteet vai olõ-i õigõlõ tuudki, vot tuu om küsümüs.
Kõivupuu Marju,
põhja pagõnu võrokõnõ
