Minevä aastaga 15. hainakuu pääväl kell 13 pidi olõmõ Võru polikliinikun dr Sissasi Katre vastavõtul, õt kunsthambid suuhtõ panda. Startsõ Antslast 11.20 bussigõ Võru liina. Buss jõudsõ Võrulõ, ku kell oll’ katstõist läbi.
Käve läbi paarist poodist, kost osti vähäkese söögikraami ja panni sälläkotti. Kuigi vastavõtuni polikliinikun oll’ aigu, kandsõvõ jala minnu sinnäpoolõ.
Polikliiniku välimädse trepi pääl oll’ naanõ, kes käege tõmmas’ minnu indä poolõ. Lätsi naasõ manu ja küsse: «Kuis saa avita?» Naanõ küsse, kas ma saa vinne keelest arru. Ütli, õt saa.
Nüüd tull’ vinne keelen küsümiisi nigu Vändrast saelaudu. Kuis saa Tartu sõita ja pall’u maad sinnä om? Pall’u Tartust Narva maad om? Mis rahvusõst olõ? Kon ma elä? Kas naist ja latsi om?
Küsümiisi oll’ viil ja viil. Sõs ütel’, õt taht Vinnemaalõ sõita, a autu pääl om rõivid ja Vinne toll võtt rõiva ärä. Tä and mullõ rõiva ja ma andku raha. Ütli, õt mul ei olõ rõivid vaia. Ma arva, õt tä hüpnotisiirse mu ärä.
Kõrragõ võtsõ naanõ mul käest kinni nigu susi oinal turjast ja vei mu polikliiniku trepi päält 40 meetrit kavvõmbalõ. Kässe mul saista, esi läts’ autu manu, mis oll’ 30–40 miitre takan, ja tull’ tagasi kotiga, kon ollivõ seen kilekottõ sisse pakitu rõiva.
Nüüd võtsõ tä mu sälläkoti ja nakas’ umast kotist rõivid mu sälläkotti ümbre laatma. Ütli kül, õt mullõ ei olõ naid rõivid vaia ja kas rõiva ülepää sälgä pasva. Ku sälläkott sai rõivid täüs, tõmmas’ tä sälläkoti suu kinni ja ütel’, õt andku ma tälle rõividõ iist raha.
Sõs ku bussisõit õs olõ massulda, kõnõl’ bussijuht, kuis üts bussijuht oll’ mustlasõlõ andnu kõik piledimüügi raha, ku mustlanõ oll’ ütelnü, õt täl om raha vaia. Mõtli tuukõrd, kuis om tuu võimalik. Nüüd olli ma saman saisun nigu bussijuht. Võti karmanist tingelpunga ja anni katõkümne-eurotsit rahatähti naasõ kätte. Ku ma rahatähti vällä kouksõ, hiitse tä pilgu tingelpunga sisu pääle. Sis ütel’, õt andku ma suurõmbid rahatähti, kuna rõiva masva tuhat eurot.
Nii ma kouksõgi uma käega tingelpungast viis suurõmbat rahatähte vällä, a naasõ kätte õs anna. Kõrragõ krabasi naanõ rahatähist kinni, tõmmas’ rahatähe mul peost är ja raha oll’gi lännü. Nüüd pandsõ naanõ joosugõ auto poolõ ja kaonu tä kuun rahagõ oll’gi.
Pään mõttõ õs liigu ja jala ka õs liigu vast nii minut. Olli nigu naglutõt maa külge. Täpselt õi tiiäki, a är andsõ koskil kuu pensioni.
Umbõs tuudaigu olli raadiost kuuldnu, õt Paeti Urmas andsõ hoiuütistüle 50 000 eurot ja oll’ tuust rahast ilma jäänü. Om viil tõisi ull’õ, kes uma raha omma kaotanu. Kaivada õi olõ kellelegi, kuna raha võti tingelpungast vällä uma käega.
Taa luu oppus om sääne, et võõridõ inemiisigõ ei tohe kõnõlda, kuna näil või olla ärätegemise võim ja nä tarvitasõ umma võimu kurjastõ. Tohtri manu olõs pidänü minemä täpsele tuus kelläaos, ku oll’ kutsutu, sõs õi olõs olnu aigu võõridõ inemiisigõ kõnõlda.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
