2. kiri. Tõistmuudu koolielo
Elo Taih lätt kõrraga nii umbõ aigladsõlt ku umbõ kipõstõ. Kõkkõ tetäs rahuligult ja aigladsõlt. Võiolla kuumusõ peräst, miä muut minnogi kõgõ unitsõs, a võiolla miildüs Tai inemiisile lihtsält niimuudu mõnusahe olla ja elost mõnno tunda.
Plaanõ tetäs käügipäält, väega pall’o ette ei mõtõlda, selle et mis sa iks mõtlõt, ku nigunii peräst plaanõ muudat.
Tai inemiisil om rahuligu ja mõnusa olõlõmisõ kotsilõ uma ütelüs: sabai, sabai! Jaa, aigu om, a samal aol lätt nätäl nädäli peräh nii, et ei saa arvogi, kuis üle kuu ao joba müüdä om lännü. Kõik aig om midägi põnõvat tetä ja päävä jõudva väega ruttu õdaguhe.
Mõtli, et seoh kiräh kiroda ma vähä Tai koolielost, selle et tuu om küländ tõistmuudu ku Eesti uma. Ma käü suurõh koolih, koh opis üle 4000 opilasõ. Mino klassih om nüüd üteh mukka 39 opilast.
Koolih kandas koolivormi, eräle om ka spordivorm. Edimält oll’ nal’akas külh nätä, kuis liin päält kuuli ütesugumaidsi koolivormõga nuuri täüs juusk. Mullõ tull’ peris suurõs üllätüses ka tuu, et kõigil üritüisil ja klassivälläsõidõl kandas kah koolivormi.
Egä hummok omma meil hummogutseremoonia, kohe tulõ kokko terve kuul. Kõik istusõ rivih rättsepäistõh, opilasõ loetas üle, lauldas Tai ja Kanchanaburi (mi provindsi) hümni, loetas hummogupalvõ ja oppaja kõnõlõs hariligult midägi kooliriigliist vai muud teedüst.
Ku üteldäs, et tailaisi jaos om pääväh õnnõ üts söögikõrd, miä nakkas hummogusöögiga ja lõpõs õdagusöögiga, sis Tai kuul om toolõ ütelüsele väega ilosas näüdüsses. Mu koolih om kats puuti, kost opilasõ saava osta egäsugumaidsi snäkke ja juukõ, a ka koolikraami ja muud, midä vaia. Kooli söögikotussõh om pall’o väikeisi putkasit, kost lõunapausi aol saa valli pall’odõ esisugumaidsi süüke siäst, kõgõ hariligumbast, nigu riis ja nuudli, kooni friikardohkidõ, ijätüse, vahvlidõ ja muuni vällä.
Ku Eestih juuskva opilasõ päält tunnõ lõppu hariligult koolist är, sis Taih päält kuuli viil õigõ koolimelu nakkas. Siin-sääl näet opilaisi rulaga sõitmah, nukah istus kamp nuuri kitraga ja laul, mõnõlt puult kost muusikat ja paistus tandsuhar’otamist. Spordiplatsi läävä opilaisi täüs. Siin mängitäs korvpalli, sääl võrkpalli ja kavvõmbah jalgpalli. No sulgpalli mängitäs kõik aig ja tuu om ka mul siin lemmikmängos saanu.
Muusiäh, mino klass opp parhilla liikmistunnih säänest pallimängo nigu sepak takraw, miä om tah Aasiah peris levinü sport. Mäng käü katõ võistkunna vaihõl väiku võrguga platsi pääl ja om võrkpalli muudu: palli ei tohe hindä poolõ pääle maaha sata laskõ. A lüvväs palli kõgõ kihäga, vällä arvat kässiga. Peris huvitav spordiala, a häste rassõ kah.
Muuh osah om kuul nigu kuul iks, opitas harilikkõ ainit, a mul om lisas viil tai tands, kokkaminõ, käsitüü ja muusiga, nii et ma saa kõrraligult tai kultuuri mereh ümbre uio. Koolih om egäl juhul häste põnnõv: saa pall’o vahtsit asjo pruuvi, vahtsit sõpru löüdä ja oppi tai nal’ost kah tsipa parõmbahe arvo saama. Nall’a tetäs siin pall’o ja naardas kah pall’o. Ma tunnõ, et seo naarumaa naarahtusõ omma ka mullõ naarahtusõ näo pääle toonu.
Jüvä Hellä
