Suvõvõrokõsõ. Kats eesti naist, kiä mõlõmba omma abielon saksa mehega, omma ehitänü hindäle piaaigu kõrvuisi maja Võromaalõ. Uma tõsõ kodo, nigu kõik neli, ka näide mehe, esi ütlese. Näide latsõ avastasõ järest inämb Eestimaa häid külgi.

Katõ perre kodo Saksamaal ei olõ kah ütstõsõst kavvõn. Maraniku-Monese Katrin eläs Herfordin ja Kammertönsi Leana Rietbergin, tiid piten om vahet veidemb ku 40 km. Tuud kanti kutsutas Ostwestfalen – Hummogu-Vestfaalimaa. Naisi ammõdi omma silmäpaistva, a küländki tõnõ tõistmuudu: Katrin om koolin füüsiga, matõmaatiga ja informaatiga oppaja, Leana om ettevõtlusõ arõndamisõ tsihtasotusõ ekspordinõvvuandja Põh’a-Saksamaal ja tüütäs Berliinin Eesti saatkunnan, vaihõpääl Tal’nan. Leanaga võiva kontakti otsi nuu ettevõttõ, kiä omma huvitõdu Saksamaa turust.

Minek Saksamaalõ

Tal’nast peri Maraniku Katrini vei elu kunagi Saksamaalõ latsõhoitjas, a ildamb läts’ tä sinnä suurõ armastusõ peräst. Elotii vei tä kokko Joachimiga, kiä vei Katrini keväjä Moseli orgu kaema ja veini juuma.

Päält puult aastat sisseelämist oll’gi paras aig tüüleminegi pääle mõtõlda. Kukki Tal’na ülikoolin oppajas opnu ja tuun ammõtin ka lühküt aigu olnu, oll’ tä päämädselt tüüd tennü pangan ja kindlustusõn. Saksa tutva arvssi, et pangandustõ minnä om rassõ, a oppaja ammõtit võissi pruuvi. Nii saigi tä perretutva Antje kaudu edimält tüüle pikäpäävärühmä oppajas erikuuli, kon tetti ütenkuun latsiga sporti, süvvä ja muud. Sääl nätti timä sõnakust ja päälenakkamist, naati soovitama paprõ kõrda aia ja peris oppajas kandidiiri. Tuusjaos pidi tegemä suulidsõ ja kiräligu eksämi pedagoogikast Bochumi ülikooli man.

«Olkõ tennät Jüri Orn, Nigol Andresen ja näide perrätulõja, kiä väega häste opassi pedagoogikat Tal’nan!» Tuu kõva põh’a päält oll’ eksämit hää tetä, õnnõ kõkkõ pidi tegemä saksa keelen. Kas saa kommisjoni iin läbi vai ei, tuu oll’ kuni lõpuni suurõn salahusõn hoiõt. Lõpun kiteti Katrinit tuu iist, et kõnnõkiilsüse timä kiilt ei risusta ja kukki saksa keele mõistmisõ tasõt hinnati napis, tetti otsus, et või oppaja ammõtin tüüle naada külh.

Oppaja kotust tälle sõski kõgõpäält es lövvü, a pia sai tä tüüle füüsigaoppajas. Pidi miilde tulõtama nii füüsikat ku samal aol opma saksa kiilt. Ega kerge es olõ. Edesine saksa keele opminõ om käünü joba klassi iin, selle et latsõ omma kõgõ parõmba keeleoppaja: nä hoia ei kunagi tagasi, ku om võimalus oppajat paranda.

Edesi tekk’ Katrin hindäle selges matõmaatiga saksa keelen ja neli aastat tagasi tulli mano informaatigatunni. Lisas piät oppaja toimõ tulõma mitmõst rahvusõst latsi läbisaamisõ, probleeme ja rasõhuisiga. Katrin arvas, et imäkiilse inemise saksa keele mõistmist ja olõmist ei saa tä kunagi kätte, a timä süämega tüütegemine, tahtminõ ja erialadsõ tiidmise kaaldva tuu üles. Oppaja tüü om egäl puul rassõ, a Katrin om tuuga, ummi kolleege ja sigri-migri-klassõga väega rahul.

Kammertönsi Leana ja Maraniku-Monese Katrin omma uma tõsõ kodo loonu Võromaalõ ja tundva sääl olõmisõst mõnnu egäl aastaaol. Fastrõ Mariko pilt

Võrol sündünü ja koolin käünü Leana tii Saksamaalõ oll’ hulga hariligumb. Tä opsõ Tarto ülikoolin majandust. Sääl oll’ Euruupa integratsioonist loengit pidämän üts torõ saksa profesri, kiä vahend’ ka praktigakotussit Saksamaalõ. Nii saigi Leana 1995. aastagal ütte Saksa kosmeetigaettevõttõlõ praktikalõ. Perän läts’ki ummi opmisiiga Saksamaalõ üle ja lõpõt’ Bonni ülikooli. Sääl spordiklubin võitluskunsti trennin sai tä tutvas uma tulõvadsõ abikaasaga, kiä opsõ juurat. Leana sai joba ülikoolin kõva saksa keele tsukõlusõ ja määnestki keelehätä täl Saksamaal olnu ei olõ. Sõski kuuldva imäkiilse sakslasõ väiku aktsendi är ja nakkasõ huvvi tundma, kost tä peri om.

Tii Võromaalõ

Katrin ja Leana saiva umavaihõl tutvas Saksa eestläisi kultuuriseldsi (EÜSL) kaudu, ku nä teivä sääl väikeist Ostwestfaleni rakukõist ja Katrin oll’ sääl esinaanõ. Ku tull’ vällä, et mõlõmba mehe omma jahimehe ja tahassi Eestin jahin kävvü, nakas’ suhe naisi kodomaaga vahtsõt muudu arõnõma. Katrini miis Joachim käve edimält Läänemaal. Leana vanõmba elli Võrol ja varsti naas’ pääle Võromaal jahin käümine ja ka ummi kotussidõ otsminõ.

Lõpus ollõv üts Tarto liina kinnisvaramaaklõr Katrinilõ ja saksa herräle soovitanu (mõttõga, et ku teile üts ega tõnõ ei kõlba) esi hindäle maja ehitä. Ja nii taa läts’ki. Ehitüs naas’ pääle 2011. Saksa mehe olli edimält umbusun, et kuis Eestin ka ehitedäs, tuuperäst tei mõlõmba maja hundamendi valmis Saksamaalt kutsutu meistre. Edesi läts’ huvitavambas, näütüses Joachimi ja Katrini palkmaja telliti üte Hopa firma käest. Lätläse tei maja valmis, täüdi viil hulga erisuuvõ ja perän naksi samasugust maia tuutma, nimega Katrina.

Sisemäne lõunaeestläne om üles lövvet

Edimält es olõ Katrin Lõuna-Eesti usku, selle et Talliin oll’ kavvõn, Saksamaal reisi oll’ huvitav jne. Katrini esä oll’ inne siist ilmast ärminemist nännü majaplaanõ, a oll’ joba kunagi varrampa ütelnü, et tä ei olõs ilmangi usknu, et üts timä tütrist tulõ Lõuna-Eesti tagasi. Esä Maraniku Helgo oll’ peri Kastrest Võnnu kihlkunnast. Leana süä om kõik aig Võromaal olnu ja egä kõrd siiä tulõk om ku kodotulõk.

Ildamb omma Katrin ja Leana umal käel avastanu Võromaad ja Võro liina egäl aol – raamadukoko, kinno, suvõtiatriid, mõisit, Uma Meki nädälit, edesi Setomaad, muud Lõuna-Eestit, Lätimaad, Riiat. Süküs om siin esieränis illos: kulladsõ kõolehe, Võro turu pääl kuldrõneti ja hapnõ kapsta, jahihuuao algus…

Jõuluehte omma kah kapin olõman ja nii omgi, et kiäki perrest om uman tõsõn koton egäl aol. Uma sisemäne lõunaeestläne om üles lövvet: tuu mano käü sann, sõir, suidsuliha, sõrniku, hapupiim, vobla. Jahimehe lavva pääle käävä ka mõtstsia- ja kitsõliha, põdravorsti. Tutvilõ sakslaisilõ pand’ Leana päält sanna lavva pääle kõtruga keedetüid soolaupõ, midä nimä es olõ niimuudu kunagi söönu, ja näile väega miildü.

Latsõ Eestimaad avastaman

Katrini tütär Kristi, kiä parla om Saksamaal õigustiidüse tudõng, oll’ uma latsõpõlvõaastil väega pall’o vanaesä man ja om mitman mõttõn tävveste ebatüüpiline saksa nuur: käünü suvildõ vanaesäga seene- ja mar’amõtsu piten, egäl puul järvin ujuman, tundnu kõiki nellä aastaaigu, kõnõlas väega häste kiilt, minkast timä iäseldsilidse sõnnagi arvu ei saa. Parla oll’ tä kuun uma poisiga just suvist Eestimatka lõpõtaman ja ütel’, et muiduki ei kujoda tä umma ellu ilma Eestildä ette. Siin om olõman kõik, minkast Saksamaa inemise puudust tundva, päämidselt muidoki tuu, et sa läätki tarõussõst vällä ja õkva om su ümbre mõts, suur ja luuduslik mõts. Ka puhtan luuduslikun järven ujominõ ei olõ Saksamaal sukugi harilik asi.

Määntselgi aol naksi Leana latsõ küsümä, kiä nimä sõs omma, kas eestläse vai sakslasõ. Leana ütel’, et nä omma mõlõmbat ja seo omgi rikkus.

Leana vanõmb tütär Jana om Tartun vahetusüliopilanõ ja opsõ minevä talvõ ka üte semestri võro kiilt. Tä tahtsõ teedä uma vanaimä keele kotsilõ. Ja imehtämä pand’ tedä tuu, et ülikoolin kõnõl’ opijõud kõik aig võro kiilt.

Leana noorõmba latsõ omma katsigu Nils ja Inga. Inga om olnu Tal’nan latsiaian vabatahtlik. Nils tull’ ildaaigu Eesti sõaväest. Tä käve Kupõrjanovi pataljonin ja sai sääl eesti keele hulga parõmbalõ selges. Seoniaoni oll’ mõistminõ peris kehvä ja passiivnõ, selle et päämine kiil om iks tuu, mink keskkunnan nuur inemine kodumaal (Saksamaal) om kasunu. A parhilla Saksamaal informaatikat oppin tund nuur miis, et eesti kiil om sääne supõrpavvõr, midä ütelgi timä sõbral ei olõ.

Fastrõ Mariko
Saarõ Evar