Terve elo olõ elänü maal, üten ja saman kotussõn. Rügäsi tüüd tetä, hoolitsi vanno ja haigidõ vanõmbidõ iist, nii nigu mõisti ja arsti opsi. Kas häste vai halvastõ, kuigimuudu nakkama saimi.

Imä sai üle 80 ja esä üle 90 vanas. Nä es piä tävveste ütsindä ummi elopäivi lõpuni vasta pidämä. Umast kotost saadõti nä ka viimätsehe puhkõpaika.

Nüüd püvvä ma esi kuigi vii pääl püssü. Poig rabõlõs tüükotussidõ ja mino vahet.

Seo om põlistalo, suurõ puu, pall’o esi tsirkõ, sitika-satika. Elo eläs ümbretsõõri. Liinainemisel ei olõ säänest ello ja ega nä tahaki-i, ku jo hiirt vai härmävidäjät pelgäse.

Minevä suvõ löüdse järve veerest kats kõrda härmävidäjide perre. Ku pall’o oll’ näil tsill’okõisi poigõ sääl võrgust koetuh pesäh! Imä-härm paistu säälsamah valvõn. Tuud oll’ nii nädäläpäävä, ja sis olli perrä õnnõ võrguräbälä tuulõ käeh. Kohe nä kõik lätsi, mis näist sai, pall’okõist suurõs jõudsõ kassu?

Nii om pall’odõ eloliidsiga. Läävä pesäst vällä, müüdä ilma lakja.

Mündiäri pakk’ Valgõtähe tiinidemärgile pühendedüt rahatükkü. Võti vasta, selle et kes tuu iks mullõ elotüü iist säänest peris medälit annassi. Kes tuu muu pini handa kergütäs, ku pini esi! Anni esihindäle tuu rahakõsõ avvotasos, selle et löüdse, et olõ kah midägi väärt. Mis sis, et siistilmast ei võta ma jo midägi üten, õnnõ mälestüse jääse must maaha.

Orassoni Rael-Adiina