Om saanu traditsioonis, et märdikuu edimädsel täüsnädälil peetäs võro keele nädälit. Nii oll’ ka minevä nätäl hariligust inämb võro kiilt kuulda ja nätä.
Ma ei olõ varrampa jõudnu peris tõsitsõlõ seost nädälist ossa saia. A timahava otsusti, et ei viisi nii pall’o tüüd tetä, parõmb lää ja kae, midä taa nätäl tuu. Nii sai võtta egä päiv paarist tegemisest ossa ja tsipakõsõ ka priitahtlikuna kõrraldajit tukõ.
Kokkovõtõ om lihtsä: nätäl läts’ mu meelest ekämuudu kõrda. Esieränis jäi silmä, et võro keelega köüdetüid tegemiisi oll’ peris mitmõn paigan. Seokõrd olli kooli, latsiaia ja raamadukogo säändse kotussõ, kon vast suurõmba käräldä umma kiilt avvu sisse nõstõti. Näütüses Osola kuul tekk’ terves nädälis võrokeelidse söögikaardi. Ja ku ma trehvsi Võro Kreutzwaldi kooli söögimajja, olli sääl tüütäjä väega suurõ rõõmuga uman keelen avitaman. Latsiaialatsi näi muinasjututunni tulõman ja minemän. Ja märdiõdak Põlva keskraamadukogon uma loengu, jutuajamiisi, kontsõrdi ja märdisantõga ei lää pikält meelest.
Viil jäi kõrva, et ku tei hummogu Vikerraadio vallalõ, olli sääl saatõjuhi võro keelest herevil. Kuuli ka mitund võrokeelist laulu, midä hariligult raadiost ei kuulõ. Telekaga oll’ sama lugu: säälgi oll’ võro kiil tävveste avvu sisse nõstõtu. Paistus, et aastidõga om arvo saadu, et seol keelel om olõman väärtüs.
A üts asi jäi nädälist henge pääle kah. Puttu kokko ka tuuga, et suuril inemiisil om iks viil rassõ võrokeelitsest kirotõdust tekstist arvo saia, kuigi nä egä päiv taad kiilt kõnõlõsõ. Ega tan muud tetä ei olõ ku har’ota. Lukõ kasvai taadsamma Umma Lehte ja ku lugõminõ joba häste lätt, sis või pruuvi ka lehele kirota. Üts vahtsõnõ kirotaja seol võro keele nädälil niimuudu tekk’ ja löüdse õkva, et tälle naas’ uman keelen kirotaminõ niipall’o miildümä, et tahtnu viil pruuvi. Nii omgi inämbüisi asjuga: ku tegemä nakkat, või peräkõrd miildümägi naada.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
