Tasamass ehk kuluhüvitise

 
Ma kuuli raadiost, et kõik om halvastõ. Ütskõik, minkast jutt, ilmast vai poliitikast vai rahast. Kõik om halvastõ. Rahaga ollõv eski väega halvastõ, et kõik om nii kallis, et inemise ei saa inämb poodih kävvü.

No ma mõtli sõs, et mul om perüs häste ja rahha jakkus, et ma lää liina puuti. Poodih omgi hää kävvü, ku inemiisi vähä om. Ma sõs lätsi uma punniga liina. Loi lehest, et punn om sääne väiku sõidumassin, mink päält om automass imeväiko. A eski toolõ punnilõ es saa suurõ poodi man saisukotust, kõik oll’ massinit täüs. Ma mõtli, et nuu omma kõik vällämaalasõ, a numbrõ olli Eesti uma. Sõs mõtli, et jo noil kõigil omma sugulasõ riigikogoh ja nä saava massumasja raha iist paagi täüs panda. Ma mõtlõ nigu Ansip kunagi, et ku taa om halv elo, sõs säändse halva elo siih ma tahassi ellä.

Ma saa arvo, et tuu riigikogo liikmõ tasamass om selle vällä märgitü, et meelütä inemiisi riigikokko kandidiirmä. A ku riigikogo valimiisil omma pikä nimekirä ja tahtjit pall’o, sõs võissi näile päälemasmisõ lõpõta. A oppajist om kõrrast inämb puudus – sõs olõs mõistlik massa oppajilõ tuud kulu tasamassu. Oppajal piät olõma kõrraligu rõiva ja kängä, hiussõ säetü, hamba terve. Pall’o oppaja piät massinaga ütest koolist tõistõ sõitma. Vot tuu om õigõ kotus tasamassu jaos.