Imä jutu perrä ma tiiä, et olõ Misso haigõmajan siiä ilma tulnu kõva lauluga. Ämmäimänd ollõv viil ütelnü, et taast tütrigust saa üts kõva laululats.
Nii läts’ kah. Ku Ruusmäel Rogosi mõisamajan koolin käve, oll’ muusika ja laul kõik aig mu ümbre. Käve koorilaulun, mängse mandoliini, puhkpilliorkestrin alti ja trompetit. Kuna mul om sündümisest saadik krutskigeen kah üten antu, sis ütskõrd koorilaulu proovin naksi vigurit tegemä, mille pääle terve kuur suurõ helüga naarma nakas’ ja oppajat es kae inämb kiäki. Tuu pääle saadõti minno tõõsõ korrusõ trepinukka «elo üle perrä mõtlõma».
Saisi sääl, kai suurt Lenini pilti sainanukan ja mõtli, et millega külh suur Lenin, kiä oll’ üllas, hoolitsõv, tark ja hää – nii oll’ meile päähä tambit – nakkama sai, et om kah siiä nukka saisma pantu.
Orkestriproovin oll’ sääne lugu, et generaalpausi aigu (sis ku kõik piät vakka olõma) pand’ trubapoiss üte vägevä noodi. Kuna «general» tähendäs vinne keelen kindralit, sis hõiksi ma uma sõbra tugõmisõs, et kindralil om külh paus, a soldanil om nuut.
Meil oll’ nii laulu- ku pillioppajas Kanariku Paul ja nii häste tä meid mõistsõ koolita, et pässimi koori ja orkestriga laulupidolõ. Tõmba hinnäst vai poolõs – proovi olli ütel aol esi paigun.
Otsusti koori kasus – laulukaarõ all Ernesaksa käe perrä «Mu isamaa» laulda võtt parhillaki silmä likõs. Tuud võimast ütisüsetunnõt ei unõhta elon. Joba sis oll’ tunnõ, et kõik (ka riigikõrra muutminõ) om võimalik. Laul om köüdüsses korgõmbidõ jõudõga, om õkvaühendüs maa ja taiva vaihõl! Laulva revolutsiooni aig om tollõ tõõstusõs.
Laulupidolõ sai mintüs ka Misso keskkooli kooriga. Tuusama võimas tunnõ – lauluga om kõik võimalik.
Pääle keskkuuli sai tultus pääliina ammõtit opma. Löüdse siin võrokõisi seltsi ja no om jo 20 aastakka Liiso ansambli «sopraanodõ» poolõ pääl nokka valla tettü. Laul om mu jaos läbikäümise viis, aoviidüs ja loomingulinõ välläelämine. Ao ja oludõ sunnil om tulnu ka laulusõnno kirota. Liiso «Hannanõstmisõ laulu» kah mitu kõrda ümbre säädi, et eloliisi muudatuisi sisse viiä.
Muusika om meeleolo luuja. Laul tege rõnna rõõmsas, lahkõs ja lõbusas. Laulminõ hoit henge noorõ ja tuu suulõ naaru.
Nii laul ku tands omma ütidse kogokunnatundõ luumisõl väega tähtsä. Tuu om ka üts põhjus, mille Tal’na võro seldsi suurkoko alostami kõgõ katõ võrokeelidse lauluga.
Inemiisi vaihõl harmoonia tekütämises ja ütstõõsõst parõmbas arvosaamisõs kõrraldõdi vanal aol ballõ, kohe oll’ kutsutu ka vainuväki juhtõ, ja nii mõnigi suurõmb sõdiminõ jäi tuu tõttu soiku.
Tuu vii mõttõlõ, et ka täämbädse sõdiva poolõ võinu umavaihõl üte ütidse tandsu maaha pitä. Valu lännü maailman väikumbas.
Müürsepä Külli
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
