Sidorov om koolnu
Seo lugu juhtu Võro gaasianalüsaatoridõ tehassõn, miä allu õkva Moskvalõ. Sääl tehassõn oll’ tüül hulga vinläisi, noidõ hulgan partorg.
Üts pikält tehassõn tüütänü miis kuuli är ja timä naanõ ütel’, et taht ilmalikku matust. Minti partorgi mano, et timä matust läbi veenü. Partorg es olõ varrampa üttegi matussõkõnõt pidänü, tuuperäst es taha tä nõun olla. A sis tõõsõ opsi tedä, et kõnõlgu kadunukõsõst ku tublist mehest, kiä sai tüüga toimõ ja tüüseldsiliidsiga, nii eestläisi ku vinläisiga, häste läbi.
Matussõpäiv tull’ kätte. Partorg avast’, et tä ei mõista õigõt matussõjuttu aia. Kõnõl’ lühkült är tuu jutu tublist mehest. Sis kõnõl’ tõõnõ kõrd kah tuusama jutu är. A kõik saiva arvu, et taa kül määnegi matussõkõnõlõja ei olõ.
Järgmäne päiv istõ partorg hingevaivan uman tüütarõn ja kahjats’, et es saa vastutusrikka tüüga toimõ. Tuudaigu oll’ moodun anekdoot vai parool: «Sidorov om koolnu.» Hingevaivan partorgi ussõ taadõ ilmu äkki üts naarulinõ tehassõmiis ja ütel’: «Sidorov om koolnu.»
Partorg, kiä ummin murrõmõttin nal’ast arvo es saa, kostsõ kipõstõ vasta: «Ma tedä matma ei nakka.»
