Jutuvõistlusõ vällähõikamisõ man oll’ mõtõ, et mõtsaeläjidega trehvämine olõ-i perüs egäpääväne asi. A saadõti nii pall’o häid eläjäjuttõ, et õigõ om vast ütel kirotajal: ku tä om mõtsah ütsindä ja ei tii larmi, sõs olõ-i tä kunagi mõtsast nii är tulnu, et olõ-i eläjit nännü. Ja juttõ eläjä olli egäsugumadsõ: härmävitäi, kärbläne, mehidse, sisalik, mink, kõrvoga üükull, toonõkurg ni suurõmba eläjä viil pääle. Üle tükü ao kuuli sõnna «õhvakõnõ» vai «kõlgus». Ja iks viil om üles kirotamada nal’akit juhtumiisi kolhoosiaost. Ka noid oll’ põnnõv lukõ. Perüs pall’o juttõ saiva mu käest täüspunkti. Vällä toosi kats lühkeist perüselt sündünüt luku «Edimäne tüüpäiv» ja «Surnu herätämine». Ja kats pikembät «Pikne, mu hirm ja arm» ni «Üts ärkistumada torrõ suvi». Ja kitä viil kõrd kõiki eläjäjuttõ.
Oll’ pall’o häid mõttit täüs juttõ, mõnõ panni esiki muigama. Kah’os es saa ma mõnõst nal’ast arvo, a tuu om vast köüdet tõsõn põlvkunnan elämisega.
Mullõ väega miildü jutu kooliaost ja koolielost – tundsõ hinnäst näidega köüdetü. Inämbüsest juttõst oll’ arvo saia, et kirotaja om vanõmb inemine.
A kon omma noorõ võro keelen kirotaja? Kutsu kõiki nuuri üles järgmäidsil Uma Lehe jutuvõistluisil üten lüümä!
Viimätsel aol om niimuudu, et ku kiäki internetti midägi kirutas ja mõnõ pildi vai video üles pand, või tä hinnäst õkva sisuluujas kutsu. Uma Lehe jutusaatjidõ kottalõ saa kimmäle üteldä: ti mõistati luvva säänest sissu, millel om mõtõ ja väärtüs.
Seogi kõrd tull’ põnõvid eläjälugusid, nall’akid juhtumiisi ja tõsitsid mõtõluisi. Väega armsa oll’ lukõ juttõ latsõ- ja koolipõlvõst, mõni kõnõl’ esiki inämb ku säitsmekümne aasta tagutsõst aost. Mälestüisi tasus iks jaka, selle et naa omma nigu elu joosul kogutu varandus, mis tege lugõja vai kullõja kah veidü rikkambas.
Kõik jutu olliva lugõmist väärt ja aitüma noidõ kirutajilõ!
Karusoo Merle saanu naist hää näütemängu kokku säädi – nigu tä om mälestüisiga tennü. Mu hindä kiil sai kah pall’u rikkambas, väega häid ütlemiisi oll’.
Ja ku loi, sis ma õkva nigu kuuli, kuis tu inemine olõs umma juttu jutustanu. Või-olla olõski võimalik parõmba jutu helüga üles võtta ja plaadi pääle panda. Ega häid jutukõnõlõjid inämb väega pall’u ei olõ, a neo omma viil kõik olõman ja kätte saia.
ERA hindajidõ kogo:
Teemä «Trehvämine mõtsaeläjidega» tõi üle kümne hää jutu. Kõgõ edimädses saiva kats kurõjuttu: «Innenägemäldä etendüs», lugu sündünü 67 aastakka tagasi, «Üts ärkistumalda torrõ suvi» viil timahava. Kolmanda-neländä kotussõ jutt «Kuis ma mõtseläjät mängse» olõs piaaigu disklahvi saanu, selle et eläjit mängun olõki-es, a oll’ nii nal’akas, et pässi. Lugu «Saimi nõnanipsu» oll’ hää lõpuga, koolnus arvat elläi jäi lõpun võidumehes. Inemiseluum, suur luudusõ kruun, võta tiidmises tuu!
