Politsei kutsmisõs ei olõ midägi muud vaia ku ärtundmist,
et midägi või olla võlssi. Normaalnõ elo käü ilma egäpäävädse hirmulda.
Kaljulaidi Kerstil oll’ umal aol küländ sälgruudsu, et pidukõnnõn vällä üldä kuri tõtõ: pühhi aigu om küländ inemiisi, kiä saava umah kotoh pessä vai sõimada. Tuud panti tälle nigu halvas kah, et kallist pühhiaigu sinitside silmi pääle raiskas ja tujjo tsurk, a täl oll’ õigus.
Ma elä suurõh kortõrmajah ja sääl õks juhtus ütte ja tõist. Ku naabri mant määnestki rüükmist vai paukõ kuulõt, sis edimält õks panõt telekat kõvõmbas ja mõtlõt, et mis tuu mullõ putus. Vai ku kiäki pess vasta radikit, sis oodat, kooni pesjä är väsüs. A ku kavva piät kannatama?
Viimätsel aol omma politsei, pästekõrraldaja, juristi ja ohvriabi tüütäjä minno peris pall’o opanu. Mõni juhtnöörijupp om peris as’alik, nii et noid ma jaga hää meelega edesi kah.
Maja, koh oll’ mu imä sünnükodo, palli Kreutzwaldi uulidsa pääl maani maaha, nii et kiäki es kutsu tulõtõrjõt vällä. Päältkaejit oll’ külh, a egäüts mõtõl’, et kimmäle om kiäki tõnõ joba api kutsnu. Õkva niisama saava täämbädsel pääväl umah kotoh kolki niihäste latsõ ku suurõ, olkõ noh, et naabri kuuldva, tiidvä ja pelgäse. Et mullõ ei putu, las taplõsõ.
Hädä om õnnõ tollõn, et peretülü ei olõ nigu poksminõ, koh vastadsõ omma ütesugudsõ kaaluga. Perren om sakõstõ nõrgõmbit (latsõ, vanainemise, haigõ) ja vaivalt nimä nuu rüükjä vai pesjä omma. Muidogi om rassõ häirekeskustõ helistä. Ja mis sis, ku ei olõki midägi võlssi, vast ma sis tülüdä ammõdimiihi ilma as’alda? Ja vast mõni tõnõ naabri om joba politsei kutsnu?
A mõtlõ tõistpite kah. Ku sa kuulõt paukõ ja rüükmist ja su terve mudsu ütles, et kiäki om haigõt saanu, a sa ei anna tuust teedä, sis jääs kiäki ilma abilda ja pätt saa kuraasi mano.
Nigu minno ohvriabist opati, ei olõ politsei kutsmisõ jaos midägi muud vaia ku ärtundmist, et midägi või olla võlssi. Ku sa pelgät hindä vai tõsõ inemise peräst vai ku tulõ tunnõ, et olokõrd või viil hullõmbas minnä, sis tuust om küländ. Ja ku sa õks kuulõt pesmist ja rüükmist, sis ei olõ sukugi tark esi kaema minnä, kas kõik om õks kõrran – peräkõrd saat viil esi kah tiragu.
Om väega tähtsä üteldä häirekeskusõlõ, et sul om hirm vai et sa pelgät. Niihäste politsei ku ohvriabi inemiisi käest olõ tuud mitmit kõrdu kuulnu: umma hirmu vai vihatunnõt tulõ tõsitsõlõ võtta ja api kutsu, inne ku hirmu vai vihaga midägi ulli tiit.
Tävve mudsuga inemine tege vahet, kuna latsõ mängvä ja kuna näidega tapõldas. Selge tuu, et latsõ tegevä hellü, egäsugunõ elämine tege hellü. A ku no trepikuan kuulõt, kuis imä rüük latsi pääle sändside sõnnuga, midä sa ei olõ inne kuulnuki, sis om mõtlõmisõ kotus. Või olla, et latsõ omma rüükmisega harinu ja võtva tuud külmä kõtuga, a niisama häste või olla, et latsõ omma nii är hiitünü, et tihka-i piuksugi tetä.
Ei olõ su asi vällä märki, ku rassõ tuu olokõrd om. Sul olõ-õi niisändsit õiguisi, et esi uurmistüüd tetä, a ummõtõgi om sul sundus hädäh olõvist latsist teedä anda. Tuu sundusõ pand egä inemise pääle latsikaitsõsäädüs. Pruugi no jälkinä umma mutsu ja märgi vällä, kas kutsut kõrrast politsei vai annat latsikaitsõlõ teedä, a last abilda jättä ei tohe. Islandil om sääne ütlemine, et kõik latsõ ommava mi uma latsõ, olõ-õi ummi vai võõrit, egäüte iist piät hoolõh olõma. Mu meelest peris hää ütlemine.
Avitajit meil om, a egä nuka pääle näil silmi ja kõrvu ei jakku, selge tuu. Nii et ku sul om tunnõ, et näütüses rooli taadõ tükis kiäki, kiä olõ-õi peris selge pääga vai kimmä sammuga, ja juttu kah kuulda ei võta, sis om jälki 112 su nummõr. Miä rohkõmb inemiisi kullõsõ nigu kuldi rüäh, tuud lihtsämb om kaabakil toimõnda.
Egä piuksu pääle olõ-õi muidoki vaia reagiiri, a ku kahtlõt, sis är panku silmi ja suud kinni. Sul võissi olla niihäste sälgruudsu, hindätiidmist ku kuraasi – olõ-õi vaia uuta, nikagu midägi hullu juhtus. Hirm om küländ hää põhjus api otsi.
Kiäki ei piässi pühhi aigu pelgämä, et mis tuu naabri jäl kõrraldas. Vai viil hullõmb, pelgät esi pessä saia. Normaalnõ elo käü ilma egäpäävädse hirmulda.
Uguri Kadri,
teküs kodanik
