Timahavadsõ jutuvõistlusõ võidujutu kirotaja Orassoni Rael-Adiina om suur luudusõhuvilinõ. Timä päävä läävä müüdä lambit kar’atadõn vai aiamaa pääl. Luudusõga üten elämine ja hengämine om timä jaos loomulik elo osa.

«Mul ommava lambakõsõ, varõmb olle lehm, nüüd om kitsõkõnõ,» seletäs Rael ummi eläjit. «Lilli kasvata: jürjenit ja päävälilli. Ja siin alõtska kõik kasusõ, mar’apuhmakõsõ ja ploomikõsõ. Aiamaad tii. Sügüse tii hoidussit. Niimuudu ma tävvelikult luudusõ seen elä. Ega mul ikäv ei olõ. Hummoku tulõ üles, tii plaani är, vai om tuu joba üüse är tettü. Nakka hummoku toimõndama ja omgi pia õtak käen. Sis olõ är väsünü ja kae telekat. Ku viitsi viil, tii näputüüd. Seo aasta olõ terve suvi plaannu mütsü kuta, ei olõ viil varditki kätte võtnu. Käsitüü om mul muidu kah luudusõ motiivega. Ku noorõmb olli, sis esiki maalsõ guassvärvega. Ei tiiäki, kohe ma nuu maali är olõ kaotanu,» seletäs Orassoni Rael-Adiina umma ello Tsolgo lähkül Pille külän.

Raelilõ om antu silmä luudusõ illo tähele panda ja ka uudishimmo vahtsit asjo oppi. «Poig Elmet tege pilte, olõ võtnu kah huugu, et pildistämä naada. Vahepääl om luudusõn nii huvitavit asju, midä piässi pildi pääle püüdmä: olõmi tan peris harvu kasvõ ja mutukit löüdnü,» seletäs tä.

Kiä tege, tuu jõud. Taa ütelüs passis Orassoni Rael-Adiina kotsilõ häste. Uma Lehe jutuvõistlusõlõ om tä jo aastit ummi kunstiperälidselt kujondõduid jutukäsikirju toonu. A alostusõ sai timä juttõ saatminõ hoobis lauluansamblist Toomepuuke, kon tä täämbädseni üten lüü.

«Ansambliseldsiline ja algkooli klassikaaslanõ Riitsaarõ Laine saatsõ Umalõ Lehele juttõ. Ja sis naabri-Urve härgüt’ minno, et ma mõista kah kirota, saatku ma kah juttõ. Edimäne kõrd, ku ma üten lei, oodõti suu-juttõ. Tuukõrd jagasimi Lainega võistlusõl tõist-kolmandat kotust,» tulõtas Rael-Adiina miilde.

Kuis Raelil tuu jutukirotaminõ käü? «Ma mõtlõ pään är kõik, tuu mõtlõmisõga lätt peris hulga aigu. Üteldäs, et neli päivä piät asi laagõrduma, inne ku paprõ pääle panõt. Ja perän piät kah laskma veidükese saista, sis tulõ mõttit mano,» jaga Rael-Adiina tsipakõsõ kirotamisõoppust.

Üts kirotamisõnipp om täl viil: hää mõttõ tulõ üles kirota. «Ma kirota uma mõttõ päivikulõ üles ja sis kunagi, ku tuhhin pääle tulõ, kirota jutu kah.»

Niimuudu, jupikaupa vällä märken ja mõttit üles kirotõn sündü ka timahavanõ võidujutt. «Seod juttu kiroti ma terve suvõ. Mitte kül paprõ pääle, a mõttõlõ,» paotas Orassoni Rael-Adiina uma luumisõ-köögi ust.

Rahmani Jan

Timahavadsõ jutuvõistlusõ võitja Orassoni Rael-Adiina uman lumitsõn kodoaian.