Pini hannast tulõ viil üle saia ja omgi seo aastak läbi. Aastatagudsõ luutusõ rahulikumbast elost tan ilman olõ-i täüde lännü, innembi om asi lännü viil hullõmbas. Käegalüümine ja väsümine tükis iks inämb pääle. Paistus, nigu es olnugi inämb luutust.
A luutust ja rõõmsat miilt om inemisele vaia, muidu võiva egäsugudsõ segädse mõttõ pää seen tsõõritama naada. Määnegi hindä hoitmisõ võimõ om inemiisile aoga sisse kah kasunu, tuu ei lasõ vast peris ullis minnä.
Mullõ paistus, et perämädsel aol omma inemise naanu varatsõmbast viil inämb hindama kõkkõ lihtsät ja loomulikku. Ei otsita inämb nii pall’o ekstreemsüst, terävit tundit. Ütes näütes või tuvva ka timahavadsõ Uma Lehe jutuvõistlusõ, kon hindajidõ kogo pidäsi kõgõ parõmbas rahulikku kurõpoigõ kasumisõ luku. Tuud juttu saa lukõ seo lehe peräküle päält.
Timahavadsõ meeleolo võtt mu jaos kokko Mägi Tõnisõ vahtsõnõ laul «Oh aeg!». Kipõl jouluaol tasus tuu internetist üles otsi ja mängmä panda. Ilosat aastalõppu!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
