Dehvitsiit ja tutvusõ

 
Vinne aigu elänü inemise tiidvä, midä päälkirän nimmadu tähendäs. 1970. aastil massõ tiidmine, et elujärg om küländ hää, ainus, midä es olõ, oll’ kaup.

Kostki ja midägi inemise iks saiva. Egäl asutusõl oll’ uma kimmäs puut, kohe tuu asutusõ tüütäjä saiva hindäle telli veidükese säänest kraami, midä harilikult poodist es saa, a mõnikõrd iks vaia oll’. Kaubapääväl sai tuu kraami sis kätte.

Ütele vanalõ koolioppajalõ pidivä külälise tulõma. Tä telse kostitamisõs puul killo viinerit ja jupi suidsuvorsti. Rohkõmb es julgu telli, tä tiidse, et tõõsõ võiva nurisõma naada.

A juhtu nii, et tuul koolioppajidõ kaubapääväl läts’ kaubabaasi rahvas sovhoosi sehves ja nä otsusti kaubapäävä hoobis är jättä. Koolioppaja oll’ väega õnnõdu, tegi tsiiru Võro liina puutõn, a es saa midägi.

Äkki tull’ tälle miilde, et uma poodikõsõ ja puhveti omma suurõmbidõ asutuisi man kah. Nii võtsõ tä tsihi gaasitehassõ poodi mano. Ku oppaja näkk’ leti takan umma inneskist opilast, kellega oll’ koolin pahandust kah olnu, naas’ tä jäl pelgämä, et tälle tast dehvitsiitkaupa ei müvvä. A tütrik oll’ väega lahkõ: oppaja sai uma kauba kätte ja rohkõmbki viil, ku oll tahtnu. Sai terve kilo viinerit, kats latti suidsuvorsti, lisas viil juustu ja lahustuvat kohvi kah.

Nii juhtugi, et teno tutvuisilõ sai vana koolioppaja ummi küläliisi kuninglidsõlt dehvitsiidiga kostita.