Maailm muutus kodos

Või arvada, et kõik tiidmise saa läbi ekraani vai raamadu selges oppi, a niikavva, ku periselt ei olõ uma iho ja silmiga ello nännü ja tundnu, jääs suur osa kätte saamalda, nigu määntsegi undsõloori taadõ käkitüs. Sääntseh tõõsõh kultuuriruumih elämisen om seen iks umbõlõ suur vägi, miä herätäs tahtmisõ taast maailmast viil rohkõmb arvo saia ja viil rohkõmb nätä uma silmäga taad ilmaillo, miä luudusõh ni inemiisih eläs.
Mu jaos om nüüd aig tõmmada seo elojao otsa kokko nii mõttõh ku meeleh. Pall’o om, midä siist hindäga üteh võtta, ja ma tunnõ, et olõ nii mõnõhki mõttõh sisemädselt kasunu ja targõmbas saanu.

Joba mõnõ nädäli peräst hingä ma viimädse sõõmu Tai ummammuudu ja mu kihäle nii umatsõs saanut troopilist õhku. Astu linnugi pääle ja maandu pia mi kodomaal, et Eesti õhk saanu kõgõh umah iloh mu kihä sisse jäl pesä tetä, juuskõ läbi mu veretsõõri egä mu ihorakuni ja mu süäme kõgõ sügävämbä sopini vällä.

Midä aig edesi, tuud rohkõmb joud mullõ peräle arvosaaminõ, et Tai om iks üts esierälidselt hull valik vaihtusaastaga jaos. A ka kõgõ rohkõmb ummamuudu ja Euruupa kultuuriruumist tulõva noorõ jaos kõgõ rasõhõmpa harinõtava ja mõistõtava maa elo ja kombõ om võimalik peris häste hindä umas tetä ja hinnäst siin kodotsõhe ja seo maa rahvaga ütitsehe tunda.

Ku ma pallidõ jalgoga läbi ts’ungli kõndsõ ni eelevandi säläh üle mäki sõidi, tundsõ määnestki seletämäldä vägevät tunnõt, et külh seo elo iks viskas tii pääle egäsugumaidsi imelikkõ võimaluisi, ja midä meil tetä tulõ, om lihtsähe elolõ jah üteldä ja suurõ seigelüse saavaki pääle naada. Elo omgi jo üts suur seigelüs, midä egäüts sis ummamuudu läbi seikles. Olõ õnnõlik, et mu seigelüs om mu Taini vällä toonu, seod meeletüst, minka ma hindäle kõrraldi, jää ma külh elo lõpuni mälehtämä!

Tennä väega!

Jüvä Hellä

Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.