Peitli ja vassar
Ma kuuli raadiost, et mõtsah om ragomisrahu. Inemine ei või mõtsamassinidõga puid maaha võtta, muido sekäs tsirkõl pessä tetä ja poigõ vällä haudu. A ku mõtsa läät, om kuulda, kuis kiäki pess nigu peitli ja vasaraga vasta puid. Ku õigõ puu mano saat, sõs om õnnõ nätä, kuimuudu lastu omma ümbre kuusõ lakja linnanu. Tüve seeh omma nii sügävä mulgu, et võit käe künnärpääni sisse tsusada.
Uma silmäga olõ-i tsirku ragomah nännü, a tark Guugli ütel’, et niimuudu tsaga puid must hähn. Hähn tiiä-i midägi ragomisrahust, pess iks edesi. Vast säändse tsagamisõga omma tõõsõ tsirgu harinu. Nii et ku inemisel om iks väega vaia tuu puu säält mõtsast maaha võtta, sõs moodorsae asõmõl avitasõ peitli ja vassar.
