Elli mõnda aigo kodokotsist kavvõmbal. Suvõl olli koton käümän ja lätsi vanalõ naabrinaasõlõ, kinka häste läbi saimi, kah küllä. Ellimi jo üten majan. A tuud ma es tiiä, et tälle oll’ vahepääl üts silmärõõm tekkünü.

Tuu silmärõõm trehväs’ täl küläh olõma ja ma sai kipõlt arvo, et tuu es olõ häste valitu aig küllä minnä. Naabrinaanõ tutvust’ silmärõõmulõ minno ja minolõ tedä. Vaihtimi viil paar sündsät sõnna ja ma tulli är, et külh peräst trehvämi ja lobrotami juttu.

Päiv läts’. Õdagu isti ma väläh majaussõ kõrval pingi pääl. Veitü ao peräst kuuli, ku naabrinaanõ tull’ uma silmärõõmuga trepist alla ja kõnõliva umavaihõl. Teemas oll’ lihaküdsämine aiamaal. Miis küsse, kost tulõalostust saa. Naanõ ütel’, et vet puukuurist tulõ võtta.

Kalidori nukah saisõ vana luvvakands. Miis näkk’ tuud ja näüdäs’ käega, et no vot seo võtamigi tulõalostusõs, et seo kääse väega häste. Sis näkk’ tä minno sääl ussõ kõrval istman, noogut’ ilmatuma lukupidäväle ja ütel’: «Oi, andkõ andis, ma es tiiä, et ti uma sõidumassina taaha olõti parknu.»

Ma es mõista tuu pääle muud tetä ku kulmõ kergütä. Julgõ miis, mõtli ma, kontvõõralõ naistõrahvalõ midägi säänest üldä. Naabrinaanõ oll’ kah ähmi täüs. Mehel hindäl oll’ nägo lajan naarun. Ma vahtsõ kah tälle otsa ja naar tükse vägüsi pääle. Hää nali oll’ jo!

Mitu aigu ildampa sai naabrinaasõ käest teedä, et tuul mehel ollõvgi sääne ummamuudu viis inemiisi nal’asuunt proomilõ panda ja mitu vanna tutvat ollõv säändside ütlemiisi pääle iks väega är pahanu. A nuu, kes katsõ läbi teevä, omma sama häste ku igävädse sõbra. Mi külh viimätsel aol harva trehvämi, a ku trehvämi, sis saa iks lõmpsjuttu aetus.

Õkva Margit

Reimanni Hildegardi tsehkendüs