Tsukrumassujutt tulõtas miilde stagnaaigu, ku es olõ saia,
kohvi ja suitsuvorsti ja kõnõldi, ku kahjuliku nuu omma
Ei saa külh üldä, et mi aig põra ikäv om. Ku muud uudist ei tulõ, sis mõni vahtnõ mass mõtõldas õks vällä ja sis nõsõs tuu ümbre tüllü ja tolmu mitma kandi päält.
Ku mõni muu säänest sorti plaan võtt’ ennegi olgõ kehitämä vai kässi laiutama, sis tsukru- vai limmunaadimass pand’ pää mitman suunan tüüle. Et mea taa nüüd om, kas vahtnõ nipp raha inemiisi käest kokku korjada vai pästetäs niimuudu periselt mõni lats vai suur inemine ülearutsõst ihurasvast? No et nakaski taal rahast hallõ, juugi limmunaadi asõmal pall’ast vett ja om jo mõnõ kuu peräst nii kõhna, et peat kats kõrda kaema, enne ku näet.
Et limmunaat ei olõ tervüsele hää, ku iiba juut, nigu ka mitma muu söögi vai joogiga om, tuu om teedä. Tulõ esiki miilde, et latsõn ülti kotun vahel irviten tõnõtõsõlõ, ku mõni süük maru hää sai ja kiäki süümist lõpõta is talda, et kas sa ei tiiä, et liigsüümine ja -juumine omma piibli järgi kõkõ suurõmba patu.
A mu meelest tulõtas taa täämbädse ao tsukrujutt mõnõ kotsi päält miilde stagnaaigu, eriti viimäst paarikümmend aastat, ku poodin es olõ kohvi ja suitsuvorsti, perästpoolõ õigõdõ külh mitte medägi. Sis kõnõli ja kiruti mi söögiasjatundja, ku kahjulik om kohv ja ku hirmudu eluohtlik suitsuvorst. Nii oll’ asi seeni, ku nuu kauba mitu kõrd korgõba hinnaga puuti tagasi tulli. Sis oll’ vähämbält kohvi tarku päie jutu järgi egaütele pea hädävajalik.
Aga taa tsukruasi. Loi ildaaigu Tervise Arengu Instituudi süümise- ja liikmiseeksperdi Pitsi Tagli juttu ja es mõista enämb medägi üldä. Muiduki käü meil nüüd elu Euruupa toiduohutusammati säädmist müüdä ja nii tulõ vällä, et ku mi korgõbalt puult vällä ült jutu järgi tiimigi, sis omma saadanast vääga pall’u söögi ja joogi, konh om määnestki sorti tsukurd. Hoitku mi hennest muu hulgan ka vahtrasiirupi ja mahlasiirupi iist! Üts hoiatus, mea miilde jäi, et nädäliin võit juua üte klaasi mahla!? Vitamiine ja mineraalõ sääl külh ollõv, aga mitte nii pall’u, et tuuperäst mass säänest kraami juua. Mul tull’ tuu jutu pääle pähä, et õigõ muiduki, apteegen om naid tabletipurkõ, kost vajaligu ainõ ja hää tervüse reklaami järgi maailmatu laabsalt kätte saat, mitma riiuli täüs. Ja hind om kõva!
Ku esi smuutit tiit, sis ollõv köögivillä ja marja paremba, aga puuvillä ka jo vähä kahtlasõ. Ja määntsegi hinna iist ei tohe sinna panda manu piimä ega jogurtit, ennegi vett!
No olkõ no kui om, aga ei jätä naide juttõ peräst vast kiäki iäkappi korjat vahtramahla joomalda ja keldrist hõragumahla pudõliid ka vällä ei viska. Tetäs õks morssi henele ja küläliisile. Süvväs apteegitablette asõmal kurõmarju ja astõlpajumarju. Ja pandas kohvi ja tii sisse nii hullu asja nigu mett.
Minkperäst külh nii pall’u inemise maailmadu paksus lätvä? Kas tuuperäst, et söövä mõnõ haigusõ vasta tablette, mea tõsõ hädä üten toova, mille vasta jäl tõist ruuhe tulõ tarvita ja nii edesi? Vai om hädä söögen, konh om egasugutsõid E-sid ja muud kraami? Vai joova ega päivi podõli limmunaati? Kiä taalõ küsimusõlõ ütskõrd õigõ vastusõ and, om külh suurt preemiät ja au väärt!
Nõlvaku Kaie,
märgutaja Mõnistõst
