Tuu lugu juhtu pia kuuskümmend aastat tagasi. Olli säitsme kooni ütsä aasta vannunõ, täpsele ei mäletä. Oll’ suvi ja pääväkene paistu, trehväs’ kuum ilm.
Joosi nurmõ pääl pallidõ jalguga, lühku püksü jalan, käüssildä hamõ sälän, Kasperi lauda poolõ. Poolõ tii pää põrut’ püksüharust sisse mehiläne vai kimalanõ. Tuud ei tiiä ma täämbädseni, kumb oll’. Tä vaktsiniirse minnu miihi kõgõ hellembäst kotsist. A mul es jää tuuperäst minek poolõlõ, põruti edesi.
Minnu oodi lauda man kar’anaasõ kuun lehmiga. Neli naist ja üts miis. Ruudi oll’ naisil brikatiir, kes mõõtsõ piimäkogussit ja piimä vaakumivoolikuga võimsalõ jahutuspüttü tõmmas’. Lehmi oll’ laudan nii saa katõkümne ümbre.
Kar’anaisiga oll’ kõgõ põnnõv. Üts kässe suu vallalõ hoita ja piim juussõ kaariga mullõ suuhtõ. Tõsõl aviti suuri nüssükannõ vastavõturuumi vitä. Vahepääl sai vaskit nüssikuga joodõtus, hainu lehmile ette pantus, roobiga sitta rentslihe tõmmatus. Kõgõ miildejääjämb oll’ suurtõ piimäpüttü roniminõ ja tollõ käsihar’aga mõskminõ. Ma ei tiiä, ku suur tuu oll’, a ma sai vabalt püstü saista. Voolikuga lasti lämmi vesi püttü ja ma mõsi pütüsainu, millen paistu piimärant olõma. Lasti viipiimäsegunõ pütüst vällä, tõsõ viiga loputõdi pütt häste puhtas. Pütün kõnõlit vai laulsõt, kõik kostu vasta. Niimuudu tuukõrd tuu lugu käve.
Tuul päsemäldä pääväl nakas’ mul jalguvahe kipitämä. Tsipakõsõ ao peräst valutama kah ja ma naksi ikma. Üts kar’anaisist küsse, mis mul viga om ja mille ma ikõ, ku muidu olõ iks rõõmsamiilne ja häätujulinõ olnu. Kõnõli, et sai süsti kõgõ õrnõmba paiga pääle. Mul kästi ruttu kodu juuskõ. Juuskõ oll’ nii kolmsada miitret, sis olli kotun.
Ununaanõ oll’ velskri-ämmäimänd ja mi ellimi üte katusõ all. Valu oll’ õigõ suur. Ununaanõ andsõ imäle vati kuun piiretüseputliga. Kästi püksü maha võtta ja mis ma näi: mu väiku tilu oll’ võtnu vaivalt tunniga kolossaalsõ mõõdi. Egäl juhul esä umast oll’ tükk maad suurõmb. Ma pelksi, et jääski elus aos suurõs. Ei mäletä, kavva ma jõurassi, a piiretüsekompress tegi as’a viil halusambas. Ma vässü ja jäi esä kõrvalõ magama.
Mõnõ tunni peräst heräsi üles, sis oll’ väikumbas kuiunu, a viil oll’ suur ja värvi muutnu. Pääle sinist värvi läts’ asi vikakaarõ värvi ja lõpus võtsõ uma õigõ värvi ja «suurusõ» tagasi.
Niimuudu sai ma dopingu terves elus. A tsuskajist olõ edespite kõrvalõ hoitnu nigu vanakurat tulõst.
Veri Alar
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
