Lehekuu uma perädü häiermäpalanguga om kätte jõudnu. Vahepääl jätä kõik aiamaa toimõndusõ õdagustõ aigu, et saanu samal aol sisaskilaulu kullõlda. Lehekuu lumma häitsemine, rohilidsõ värmi saa var’ondusõ, õkva häitsemä lännü meelüslilli, kirsihäiermide tolm, likõligu hõnguga rammu andva aiavägi, edimädse umakasvatõdu krõksva redisse, pallidõ jalguga lämmä maa pääl, latsõ naaratus lokõndava jovvukusõ kesken.

Mul om väiku suvilakrunt Võrokivin, kon ka naabridõ toimõndusõ omma nigu peo pääl, selle et väiku tükü omma tihtsäle ütstõõsõ kõrval. Niipia, ku hain om õnnõ paar sendimiitret pikk, pandas muroniitjä ja trimmeri huugama. Paistus, et kostki om inemiisi pää sisse kasunu arvosaaminõ, et muro piät ilmtingimäldä olõma nii madalas nüdit ku võimalik ja jumala iist ei või sääl ütski võiulill silmä rõõmusta. Seo väke täüs kasv om jo ravikasv, kõik timä osa kõlbasõ süvvä: häitsme, lehe, juur. Jaapanin, kon tä kah’ohainan ei kasu, kasvatõdas tedä väärt kultuurkasvus.

Nii pall’o, ku olõ Võro suvilarajoonõn ja liinaaidun ümbre kaenu, ei käü tan kiäki permakultuuri põhimõttidõ perrä, kuigi seo and aiapidäjäle hõlpu nii kitskmise ku valamisõ mõttõn. Tuuperäst olõ ma umist naabriist tõistmuudu uma lokõndava hainamaalapiga, kon hoia liigirikkust ja lasõ mutukil toimõnda. Naabridõ meelest või seo olla selge märk laiskusõst, a tuugi and näile märgotamisõ- ja jutuainõst. Tuu kotussõ päält olõ väega lahkõ ja tõistmuudu olõk ei tiiki muud, ku and rikkust ja kirivüst mano.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.