Inemiisist ümbre kapi
Ma kuuli raadiost, et kõrrast inämb ei viska suurõ poodi vana kuupääväga söögikraami minemä, a laskva panda kappi, kost saava võtta nuu, kinkal hindäl rahha olõ-i. Võtta või õnnõ niipall’o, ku esi är jõvvat süvvä, sõs jakkus kõigilõ. Söögipästmise jaos omma priitahtligu üle Eesti mitmit ütisüisi tennü. Niimuudu võissi kõiki liisnadõ asjuga olla: üte vana om tõõsõ vahtsõnõ. Raamatit pantas jo mitmõlõ poolõ vällä, et tahtja hindäle kodo viissi.
Vaivalt rahaga saassi niimuudu, et ku pall’o om ja mõista-i midägi pääle naada, sõs panõt kappi, et tõõsõ saassi säält hädä kõrral võtta. Viimätsel aol om proovit säändse rahakapi asõmõl pakiautomaatõ pruuki. Õnnõ tunnus, et sinnä pandva rahha nuu, kellel hindälgi väega pall’o olõ-i, ja är võtva nuu, kinkal eski rahha om, a tahassi viil mano saia. Nigu mõtõldas vällä hää asi nigu pakiautomaat, et inemiisi elo kergembäs tetä, omma pettüsega tegelejä platsih. Inemiisi ümbre kapi om egäsugumaidsi.
