Es oppa mullõ kiäki lugõmist ega rehkendämist. Mu sõsar käve koolin, a ma viil es käü. Olli umbõs viieaastanõ. Imä opas’ sõsarat, a täl es taha kuigi as’a miilde jäiä. Vahtsõ aknõst vällä, kon oll’ pall’o huvitavamb ku raamatun.

Mi kuri pini oll’ ketin ja täl oll’ kauss söögiga iin. A kats varõst tahtsõ kah säält kausist süvvä. Pini magasi, a silmänukast iks valvas’. Nigu varõsõ süümä naksi, nii pini jalol ja aiõ varga minemä. Nii mitu kõrda. Lõpus sai pinil viländ ja läts’ är kuuti magama. Sis saiva varõsõ kah kõtu täüs süvvä.

Mul naas’ ikäv ja ma käve iks kõgõ sõsara man kaeman, midä tä opp. Nii saiva mullõ tähe ja numbri ilma opmalda selges. Lihtsäle jäivä miilde. Varsti viirse jo mõnõ sõna kokko kah. Kõgõ rassõmb oll’ s-täht, selle et tä oll’ väega ütte muudu nummõr 5-ga. Ma kõgõ pidi väega häste kaema, kumb om kumb.

Rehkendämine oll’ lihtsämb. Kokko arvamisõga saiõ kipõstõ valmis, a maaha arvaminõ oll’ rassõmb. Ku muido es mõista, sis võti näpu appi.

Imäl hää miil, et mul kõik nii ruttu selges sai. Ku lätsimi kohegi küllä, sis imä kitt’ mu rehkendämist ja lassõ külätädil mu käest liitmist ja lahutamist küssü.

Sis jäeti minno rahulõ. Kõik tiidsevä, et ma mõista rehkendä ja lukõ, ja rohkõmb mukka es tegeldä.

Nii läts’ paar aastaiga müüdä ja kätte jõudsõ kooliaig. Saiõ süküskuun säitsmeaastadsõs, a edimädsel septembril olli viil kuvvõaastanõ. Edimäne koolipäiv oll’ uhkõ ja illos. Tõsõl koolipääväl kontrolsõ oppaja mi tiidmiisi. Ja sis juhtu sääne asi, et ma es mälehtä kõiki tähti, viirmisest kõnõlõmada. Niisama oll’ rehkendämine rassõ. Kokko arvada viil mõistsõ kuigi, a maaha arvada ei sukugi.

Oppaja ütel’ imäle, et seo aasta minno viil väikeisi tiidmiisi peräst kuuli ei võeta.

Imä oll’ mu pääle väega är pahanu. A mis tetä, ku latsõl olõ õi mitmõ aasta iist opitu inämb meelen.

Urmi Aili