Vasja
Vast vanõmba inemise mäletäse viil ütte vinläst Võro liina uulidsa päält, kes inämbüste oll’ pur’on. Tuu oll’ Vasja, kiä oll’ olnu varrampa üleaotiinjä. Vanõmbast pääst oll’ Vasja inämbüisi Võro keskliinan ja tükse egäle poolõ seletämä.
Minno tä tundsõ, oll’ meil kunagi kortõrin olnu. Egä kõrd, ku minno näkk’, küsse tä esä, imä ja sõsara kotsilõ. Ütskõrd istõ Vasja poodi trepi pääl ja küsse mu käest ruublit. Ma anni kah, mõtli, et mis ma keelä, rahareform jo pia tulõman. Tuu ruubli es massa midägi. Tagasi täl tuud kunagi massa es olõ, hoobis vastapite: egä kõrd, ku minno näkk’, ai uma näpu pistü ja küsse: «Rubl!» Vahel lei mu ümbre tandsu, nii et naksi tedä veidükese pelgämä.
Ku Vinne aig läbi naas’ saama, naksi Võrolõ käümä suumlasõ. Nä mõtliva, et Vasja om uulidsaartist, ja anni tälle hulga vällämaa sendikeisi, a Vasja es mõista noidõga midägi tetä. Ütel’, et ei saa arvu, milles säändse rahakõsõ omma.
Tuu ruublijutt käve iks egä kõrd edesi, ku timäga kokko sai. A ütel aol sai selges, et Vasja om är koolnu. Mul es olõ vaia inämb timäga kokkosaamist pelädä.
