Poiskõsõn kait iks maal, kuis esä, imä vai vanaimä käsilde vikatiga haina niitse. Tundu sääne lihtsä tüü olõma: mugu vehit ja vikat juusk siuhti hainast läbi, kaari inne kerküse. Kuiki tüü lõpuh oll’ nätä, et esäl oll’ egä kõrd hamõ maru likõ, ku niitmäst tull’.
Kangõ tahtminõ oll’ hindäl kah pruuvi. A vikatil om jo vars väiku poiskõsõ jaos maru pikk ja nii tüküs niitmisega pihta nakkaminõ maru keerolinõ olõma. A õnnõs vai kah’os lätt jõuga lüvveh mõni vars iks vahepääl katski kah.
Nii löüdsegi ütspäiv kõvvu miihi puult poolõs lüüd varrõga vikati. Võti poiskõsõn tuu vikati ja lätsi oroperve päält takjit ja kobrulehti pesmä. Alostusõs tükse vikati nõna kimmäle mulla sisse, tuu asõmõl, et hainast läbi minnä. Ja no hiko kah es mõista.
A edimält kõlvas’ nühr vikat kah, pääasi, et marudalt tahat tetä. Tassakõistõ nakas’ määnegi kaari muudu asi iks tulõma. Tahomisõ tarkus tull’ muidogi tükü ao pääle, inne tull’ laska esäl vai imäl vikatit hiko, ku terä nührüs läts’.
Imelik oll’ kaia ja pandsõ pääd murdma, mille suurõ inemise inne tahomist luisu pääle sülgäse ja mille inne higomist viil hainaga vikati terrä piteh tõmbasõ. Egäsugumaidsi nippe tulõ kõrva taadõ panda. Ja sai iks hindäl kah higomisõ opmisõ aigu pässäküüds är lõigatus. Võta sis kinni, kas oll’ hää, et oll’ küüds pikemp vai mitte. Ku olõs lühemb olnu, või olla es jõudnugi vikati terä pässäni. A tõistpiteh, teno toolõ, et pässäl oll’ pikk küüds, jõvva es terä lihani.
A kokkovõttõh või üldä, et higo pall’o tahat, a tiidä om jo ütelüs, et terräv vikat löüd iks kivi. Tuud tulõ kah kinnütä, et niitmist ja riistu kõrdategemist opit eloaig. Näütüses tsagaminõ on siiämaani opmalda, tulõ iks uno poolõ viiä.
Jalussõ tegemist olõ pruuvnu, mõni om vällä tulnu, a mõni mõtsa kah lännü. Maru keerolinõ om suunt sisse saia, olõ-i õigit riistu, millega tetä.
A mu meelest om käsilde vikatiga kõgõ parõmp äkilist perve niitä. Muudsa massinaga saa ei sääl kuigi turni, hinnäst pistü hoita ja samah niitä. A käsivikati pääle saat hinnäst kasvai tukõ, ku tasakaal taht käest är minnä.
Ütesõnaga, käsivikatiga niitmine om üts tarvilinõ tarkus, mis kulus mar’as är
Hillepi Einar
Koha Lenna tsehkendüs
