Tädimiis Vanast Koiolast kutsõ minno mitu kõrda, et tulku ma kaema, kuis kopra poigõl näko mõskva. A ma otsusti tuud kaia uma maakodo man Väiku-Hatikul. Kopra olli sääl egä aasta uja üles ajanu, nii et sann jäi piaaigu vii ala. Perän kaivõti kraavi ja inämb nii es uputa. Ja perämädsel aol omma kopra kohegi kavvõmbalõ är kolinu.

A ma tahtsõ nätä koprapoigõ näomõskmist. Nä oppasõ ummi poigõ maru ilostõ näko mõskma. Nii lätsigi ütel hummogul kellä nelä aigu läbi mõtsa kopra pesäunigu poolõ.

Oll’ hämmär suvinõ aig. Ma tiidse, et näil om maru hää kuulminõ. Lätsi maru tassa mõtsa ala samblõ pääle. Mõtli, et peris mano ei lää, lää suurõtii pääle, tuu om korgõmb kotus, kost hää kaia. Lätsigi tiiperve pääle. Näi, et kopra olli sääl: vana ja puja. Küküti üte puunoti pääl. Mõskmist ma tuukõrd es näe. Kivipuru mu jalgu all tegi krõpsukõsõ, mille pääle vana kobras andsõ hannaga plaksi ja kõik olli kaonu.

Mõnõ aasta peräst lätsi vahtsõst pasma. Kai rohkõmb ette, lätsi varrampa, peris pümmega. Otsõ säändse kotussõ, kon sai uuta. Jahimiis piät saaki uutma. Ma oodi, passõ. Suvidsõ üü omma jahhe, mul olli seerigu jalga ja kuht sälgä pantu.

Ku ütskõrd valgõs läts’, tulli nä ilostõ vällä. Vana oll’ iin, süütse käppiga ütte külge ja tõist külge, sis naas’ käppiga näko süütmä. Nigu vana kobras iin tegi, teivä noorõ kõik perrä. Näigi är, kuis kobras poigõlõ näomõskmist oppas.

Johansoni Madis

Kobras, võro keeli või tä nimme üteldä ka majjai. Pilt Uma Lehe arhiivist