Keväjä viimädse päävä, sõõmukõisi viisi juu valgust. Proovi valgõt hinele kahmi ja alal hoita – pümmes aos.
Keväjä lõpu teivä imelidses naat, käpälidse, kunna ja pääsokõsõ – Eestimaa luudus.
Imehteli tiigi takan häitsvit balti sõrmkäppi, leüdse, et kõiki puult vihat naat om parõmba hõnguga ku mõni piinü nimega kultuurkasv ja timä häiermäkogo om ku illos pits.
Rohilidsõ kunna kolmõn tiigin rokksõva ütstõõsõ võiki, pausi lühkümbä ja kontsõrt pikemb ku ütskõik määndsel inemiisi pundil.
Ja kirsis koogi pääl omma pääsokõsõ, kiä üle mitmõ aasta mu suvõmaja kaartõalodsõ üles leüdsevä. Kaiõ pääsläisi pesäehitämist kats päivä päält, vahtsõ kavvõmbast ja hillä kaartõ alt, hoitsõ hinge kinni, a tsirgukõisil oll’ must ütskõik – nimä olli amõtin ütstõõsõga ja pesä ehitämisega.
Pääsläisi toimõndaminõ oll’ viimädse ao herremb etteastõ, etemb ku ütskõik määne kinu vai tiatritükk. Ma nakka ei sõnnoga tunnõt är tsurkma. Panõ siiä parõmb paar pilti.
Kürsa Ere
Kürsa Ere pildi
