Tiatrisuvi om Võromaal käümä lännü: Lutsu tiatri mängse minevä nätäl Lutsu küläplatsi pääl nal’alist luku «Eesti päästmine», Karilatsi vabaõhumuusõumin mängitäs täämbä edimäst kõrda võrokeelist mõtsavelletükkü «Rongirüüv», mille põh’as om 1948. aastagal Võromaal Sõmmõrpalo kandin periselt sündünü lugu. Uma Leht käve pruuvõ aol Karilatsin ja sai jutu pääle SKOBLOVI KAIAGA.

* * *

Võromaal omma mitmõl puul välän suurõ «Rongiröövi» kuulutusõ. Tiiä, et seo lugu kõnõlõs mõtsavellist. Plakadi pääl om üten jõvvulidsõ mehega tasalik naanõ. Määndse mõõdi naasõkujo seolõ tiatritüküle and?

Naanõ om kodo. Nii mi loemi Rahmani Jani tekstist vällä ja olõmi pruuvõ aol esi kah vällä märknü. Ainol, kedä ma mängi, ja pääosalidsõl Juhanil (Margus Jaanovits – K. K.) om tukõv side, nä omma häste lähelidse. Mis ka ilman ei sünnü, naanõ om kõgõ mehe jaos olõman, om timä kimmäs sälätagonõ. Aino om tukõv naanõ, kannatas kõik rasõhusõ är ja löüd hindän iks jõudu edesi minnä. Juhanit tugõ külh tõnõ kodo kah – tuu om mõts.

Mul omma tegünü seo tüküga köüdüssen paralleeli uma eloga mõlõmba vanaimä puhul. Olõ seost pruuvõ aigu pall’o mõtõlnu. Üts mu vanaimä om Kuutsilt ja tõnõ Sarust. Saru vanaimä Õie kiudutõdi ummi vanõmbidõga Tsiberihe, ku tä oll’ 19-aastanõ. Mu esä omgi sääl sündünü. Mu valgõvinläsest vanaesä – deduška, nigu mi tedä kutsõmi – jätse uma vanõmba-sõsara-velle ja tull’ üten armastusõga Eestihte.

1980. aastidõ lõpun ja 1990. aastidõ alostusõn, ku ollimi sõsaraga vanaimä man Võromaal, kulssimi timä juttõ juhtumiisist ja kannatuisist Tartu ja Patarei vangimajan, perän Tsiberin. Ma iks mõtlõ, ku pall’o pidi tä üle elämä, a es kaota umma nal’alist miilt, hoitsõ pää iks pistü ja eläsi pääle Tsiberit tan viil pikä elo.

Es saaki küssü, määndse köüdüsse omma Sul varatsõmbast Võromaaga, kuis om lännü võrokeelidse teksti opminõ. Vastus om joba käen: köüdüsse omma peris tihtsä. A kõnõlõ umast Võromaaga läbisaamisõst lähkümbält.

Tsiberist tagasi tulnu vanaimä Õie, kiä oll’ kortinast Võrol ilma jäänü, ja vanaesä saiva lõpus tüü- ja elokotussõ Sarun ja säädsevä hinnäst sääl sisse. A ka mu tõnõ, imäpuulnõ vanaimä Eha om võrokõnõ. Tedä ma kutsu Mõnistõ vanaimäs. Tä saa pia 100-aastadsõs ja eläs parhilla tädi man Varstun. Ka tälle om sõaaig uma jäle jätnü ja tä om ummist üleelämiisist kõnõlnu. Mõtsavelleteemä ja vana aig omma tälle tähtsä – nii et või-olla tä saa ka seod lavastust kaema tulla.

Ma esi olõ sündünü Tal’nan, kon mu imä ja esä opõ ja sis hinnäst sisse säi, a kõik suvõ ja vaihõao ollimi sõsaraga Võromaal. Hainatüü, eläjä, mõtsan käümise – mu vanaesä ja esä käve jahin ja kalal – kõik om mullõ tutva, kõgõst olõ ossa saanu. Tan olõ kokku puttunu võro keelega kah. Vanaimä Ehaga saa ma parhillaki võro kiilt kõnõlda, ku kokko saami.

Skoblovi Kaia. Rahmani Jani pilt

Piä ütlemä, et kuulõ peris hääd võro kiilt.

Üts põhjus, mille lavastaja Tootsi Kristo minno siiä lavastustõ kutsõ, omgi vast seo, et mul om võro keele mõistminõ. Kuis mul hindäl nüüd vällä tulõ, om üts asi, a ma saa arvu, ku üteldäs võlssi, ja saa ka praavita.

Olõ varramba mitmõn lõunaeesikeelitsen tükün üten tennü. Vanõmuisõ lavastuisi «Obinitsa» ja «Kirvõtüü» mängsemi mõlõmbit kats suvvõ. Neo rolli olli setokeelidse, a neo kats kiilt omma iks väega ütesugumadsõ.

Üts asi om võro kiil, a mille poolõst seo suvõlavastus viil tõisi suvõtükke siäst vällä paistus?

«Rongirüüv» tulõtas miilde, et ei olõ ilman olõman midägi säänest, midä ei saasi inämb johtuda. Kõik saava arvu ohost, miä ähvärdäs meid pääle Ukraina sõa vallalõminekit. Seo tükk pand mõtlõma vabahusõ pääle, ka tuu pääle, ku uutmalda või seost ilma jäiä. Ja viil tege lavastusõ esierälidses seo, et tan takan om tõtõstõ sündünü lugu. Muidoki om taha mängulisust mano pantu, a põh’as om tõtõlugu – vastupandminõ ilma vereldä.

Seost keväjäst om mul terävält meelen Su politseiülembä roll filmin «Tulnukas 2». Määnest vastakostust olõt seo osatäütmise kotsilõ saanu?

Halvastõ ei olõ ütlemä tultu. Kiä omma ette võtnu mullõ rolli kotsilõ kirota, nuu omma häste ütelnü. Mullõ väega miildü seod filmi tetä ja miildüs tullõm kah. Ma saa reþissöör Merivoo Rasmusõ mõttõst arvu. Kuigi kriitikat om kah kuulda olnu, lätt mullõ seokõrd kõrda õnnõ film, mitte kriitika. Seo ei olõ sukugi kõgõ nii – tundligu, nigu mi iks olõmi…

Olõt vabakutsõlinõ näütlejä. Miä Su elon näütlemise kõrvalõ viil mahus?

Ma olõ üle 20 aasta köüdet joogaga, näütüses anna Vanõmuisõ tiatrin joogatunnõ. Olõ seod opnu lühküt aigu Indian ja ku koroonaaol kõik kinni läts’ ja tüü är kattõ, sis võtsõ ette manoopmisõ Eestin. Seo oll’ peris teküs, a mul om olnu tahtminõ saia süvembält arvu filosoofiast, miä om füüsilidse praktika takan. Nii et ma olõ ka papõrdõga joogajuhendaja.

Ma ei usu, et ku inemine koolõs, sis om tühjüs. Ma usu ja tunnõ, et midägi om viil, et om olõman määnegi suurõmb energiä. Olõ pall’o maal mõtsan ja luudusõ kesken olnu, või-olla sääne tundminõ, nii-üteldä maausk tulõ tollõst. Ku läät iks mõtsa ja võtat kimmä puu ümbre kinni, sis om õkva inämb jõudu edesi astu. Ja muusiga, mu pere ja sõbra omma nuu, kiä hää olõmisõ ja jõvvu andva. Neo omma säändse lihtsä, a mullõ väega tähtsä väärtüse.

Küsse Kabuna Kaile