Suvi om õigõ aig Eestimaaga parõmbalõ tutvas saia. Juhtu nii, et inne jaanipäivä võtimi perrega üte päävä, et Narvan kävvü.

Narva om liin, mink elost muu kandi rahvas väega pall’o ei tiiä. Sinnä trehvämine olõ-i niisama lihtsä ja ku sinnä läät, om hää, ku saat üten mõnõ tiidjämbä inemise, kiä paigapäälitsest elost kõnõlda mõist. Meile tull’ appi Browni Kara, tiidläne Ameerikamaalt, kiä om varrampa võrokõisi tegemiisi kah uurnu. Kara om pia aastak Narvan elänü ja tüüd tennü ja mõistsõ jõõ viirt pite meile ilosa matka kõrralda.

Narva minnen oll’ mul arvaminõ, et tego om väega vinnekeelidse ja -kultuursõ liinaga. Peris nii tuu asi siski ei olõ. Eesti keelega sai kohvikun ja kioskin inämb-vähämb toimõ ja liinapildin paistu, et peris rusik karmanin kiäki ümbre ei käü. Narva paistu rahulik Euruupa liin, kohe perämädsel aol om mano ehitet hulga jalgratu ja pantu üles aoluunäütüisi.

Narva-käügist jäi mullõ kinä mälehtüs. Noil, kel võimalus, mass ette võtta üts suvinõ päiv mõnõn Eestimaa paigan, et midägi vahtsõt tunda saia. Kõgõ parõmba pildi saa muidogi sis, ku paiga pääl om inemine, kiä tuust kandist kõnõlda mõist.

Ilosit suvõreise kõigilõ!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja