Kalapalakõsõ seigelüs

 
Talumiis kutsõ rutulidsõ tüü tegemises abiliidsi. Tüü tettü, pallõldi kõik lauda. Et peremiis oll’ kõva kalamiis, oll’ lavva pääl kala kah.

Taldrik kalaga oll’ üte abimehe nõna all. Miis roobits’ meelütäjä palakõsõ hindäle taldrigu pääle ja tundsõ tuu man hapukat hõngu. Vast om kala halvas lännü? Egäs juhus tä kalla süümä es nakka.

Tõsõl puul lauda istsõ peremiis, kelle näten es tihka abimiis kalaga midägi ette võtta. Tä näkits’ ütte ja tõist, uutsõ parajat aigu maitsmisõs. Ku peremiis kõrras sahvrilõ läts’, libist’ abimiis kalapalakõsõ püksimulku. Esi mõtõl’, et koton uur täpsembält, kas kala om halvas lännü vai kõlbas viil süvvä.

Peremiis tull’ sahvrist tagasi õllõpunsuga. Juttu jakku kavvõmbas ja ku abilidsõ saiva kodo minemä, kisksõ joba hämäräs. A koton näkk’ abimiis, et kalapalakõist ei olõ koskil. Jo tä oll’ püksisiirt pite jalga lasknu.

Parhilla kõnõldas pall’o vahtsõstpruukmisõst. Arvada või, et ka seo jutu kala läts’ vahtsõstpruukmistõ: kül mõni pini vai kass tä tii päält löüdse. Kaoma es lää midägi, selle et eläjä ei sordi ja ei pillu nõnna, ku mõni asi omgi veidükese käest lännü.