Ku tsipagi võimalust, mass suvitsõl aol kõrras hinnäst kongi kavvõmbal tuuluta. Esieränis hää om sääne tuulutaminõ sis, ku sääl kavvõl mõni uma inemine iin uutman. Mi reis Inglüsmaalõ täütse uma tsihi tävveligult: sai nätä hulga vahtsõt ja tsipa ka hengevärinät tunda.
Tuu oll’ nii aasta iist, ku Laanõ Triinu (kiä teedüperäst om kõva lobamokk) kõnõl’ mullõ, et nä Allasõ Tiiaga plaanva minnä küllä võro kiränigulõ Holtsi Leilalõ, kiä eläs joba perämädse paarkümmend aastakka Inglüsmaal Newcastle’i (Vahtsõliina) liinan. «Võtkõ minno kah üten,» palssi, silmä likõ.
Piimäkuu lõpun ollimigi kolmõkõisi uman kodolinnujaaman Riia liina takan. Autot parkõn tull’ telefoni pääle sõnnom: linnuk lätt vällä ildampa. Tiidsemi, et pakõmi kodomaa lämmä iist tsipa külmembä ilma kätte, ja no olliki edimädse pilve mi reisi pääle kogonõman. Ümbreistmise aig Frankfurdin oll’ õnnõ üts tunn, miä tähend’, et võimi järgmädsest linnukist maaha jäiä. Jäimiki.
A ku sul om ettevõtmist ja keele suun, saat kõgõ rassõmbastki üle. Mi trampsõmi uma puuinglüse keelega linnufirma kassa mano, oodimi pikält umma aigu ja saimi vahtsõ piledi. Õnnõgi mitte Newcastle’i liina, a Šotimaa pääliina Edinburghi. Säält pidi buss minemä ja ku kõik laabus, olõmi üüse joba uman tsihtliinan. Muidoki es laabu midägi, tuu linnuk jäi kah ildas, nii pidimi Šotimaa pääliina üümajalõ jäämä. A jälleki: ettevõtja inemise saava egäl puul toimõ.
Järgmädse päävä lõunaaigu ollimi bussiga Newcastle’i liinan ja bussipiätüsen uutsõ meid Leila miis Paul. Ollimi päsnü!
Newcastle om liin Tyne’i jõõ veeren. Liin om katõl puul jõkõ, nigu mi Tarto vai Vahtsõliina. A sääl liinan (vai sis piirkunnan) eläs peris hulga rahvast, nii miljoni inemise kandin. Huulmada tuust ei tulõ pääle hirmu, et keski su jalgu ala tramp, innembi om tunnõ rahulik, nigu tansaman kodotsõn Tarton. Üle jõõ vii hulga sildu ja jõõ viirt pite saa peris pikält patsiiri.
Edimädsel õdagul näüdäs’ Leila meile mitund liina parki. Tulõ tunnista, et mi ettekujotus väega kõrrastõduist parkõst es piä paika: pargi olli tsipa mõtsigu, täüs läbisegi kasuvit ja häitsvit puid-puhmõ, väikeisi hainamaid. Inglüse morro joht silmä es jää.
Et oll’ puulpäävä õdak, veivä Leila ja Paul meid Inglüse pubikultuuri kaema. Parasjago kanti telekast üle jalgpalli (õnnõs Inglüsmaa tuu päiv es mängi), nii et saimi tsipakõsõ nätä tuud, kuis ingläse jalgpalli kaesõ. Peris kõva helüga kaiva!
Leila vei meid tuu kolmõ päävä seen viil mere viirde, turu pääle ja keskliina ja tekk’ meile mõnt umma sõpra tutvas. Mere veeren olli väega võimsa pikksilmäga priitahtligu, kiä näütsivä huviliidsilõ, kuis hülgepere kivi pääl peesütäs. Tuu oll’ väärt kaeminõ. Mere veerest löüdse paar kõrralikku kaarnakivvi, tsusksi nuu hindäle karmanni, vast lätt kuna vaia.
Periselt oll’gi meil üts salatsiht kah seo reisi man. Tahtsõmi Leilalõ kõnõlda, et meil Võromaal käü võrokeelidse romaani võistlus ja kõik võro keelen kirotaja võinu pruuvi sinnä midägi saata. Periselt Leila midägi es lupa, a üte õdagu juttõst ja mälehtüisist kerisi üles peris mitu hää romaani mõtõt. Loodami, et midägi tuust kõgõst jõud kunagi paprõ pääle kah.
Reisist kõnõldõn ei saa müüdä minnä süümisest. Suurõn liinan om hulga söögikotussit ja mõnõn kävemi seen kah. Söögi olli Newcastle’i liinan hää ja hinna umbõs säändsesama nigu meil. Tsipa pelksi, et inglasõ joova löüget õlut, a tuu es olõ peris nii, õlu oll’ iks kah jahhelik, nigu meilgi.
Pruuvsõmi hinnäst umal reisil üllen pitä nii, et kellelegi pall’o tüllü es tennü. Piaaigu läts’ tuu vast kõrda, õnnõgi Leila ja Pauli kass Garfield oll’ mi külänkäügist nii herevil, et es tulõ sängü alt vällägi. Kolmandal pääväl julgu tä siski kõrras diivani pääle tulla. Vast tundsõ är, et läämi pia minemä.
Tagasitii pääl inämb suuri vipõruisi ette es tulõ. Saimi passi puul päivä Frankfurdin ja et mitte tuud aigu linnujaaman maaha istu, teimi üte metroosõidu keskliina, kon üte korgõ maja katussõ päält suur Frankfurdi liin kätte paistu. Tsipa segähüst tull’ linnujaama tagasi saamisõga, selle et vahepääl oll’ meelest lännü, kohepoolõ linnujaam jääs, a tuugi segähüs sai uma lahendusõ.
Kesküüse ollimi joba kodotsõn Riia linnujaaman ja kellä nelä aigu hummogu Võromaal. Usu, et luutus, et keski meist neläst umakeelidse romaani kirotamisõ pääle tõsitsõmbalt mõtlõs, om pääle taad reisi karvavõrra suurõmb.
Rahmani Jan
Reisiseldsilidse Rahmani Jan, Laanõ Triinu ja Allasõ Tiia üten vastavõtja Holtsi Leilaga Newcastle’i liinasüämen.
Newcastle’i keskliina kõgõ tunnõtumb kotus om sammas Inglüse ütiskunnategeläse ja poliitiku Charles Grey avvus. Paikligu rahva jaos om tuu kokkosaamiskotus, midä kutsutas lihtsäle «monument».
Pargi olli Newcastle’in kodotsõlt mõtsigu.
Newcastle liina uhkõ huunõ.
Mitmõlõ kujolõ Newcastle liinan oll keski paprõkoti näppu pandnu.
Üte Newcastle liina raudtiisilla pääl oll vällä pantu näütüs naisist laivaehitüsen.
Võrokõsõ mere veeren.
Kesk liina jõõ veeren om Balti jahuveski ja põhjus om tuu, et sinnä tuudi vannul aigõl Baltimaiõst pall’o villä, midä sääl jahvatõdi. Parhilla om tuun majan kunstikeskus.
Nii Edinburghin ku Newcastle’in naas’ silmä esi sõnno ja kujondusõga sama sõnnom: mi ei kannata määnestki vaimsõt ei füüsilist vägivalda. Mõnõl puul oll’ viil man hoiatus, et kutsutas kipõst politsei. Paistu, et tego om ütiskundligu vastanakkamisõga vägivallalõ, midä järeligult õks kongi om, kuigi meile midägi säänest silmä es jää.
