Aig päält jaanipäivä om tõtõstõ jovvukas: maasiga, kirsi, makõlõ angõrhaina perrä lõhnava hainamaa, lõhmussõhäelmide mesihõng… Õkva seol kesksuvõ aol tulõ hindäle miilde tulõta, et suvi om nii lühkü ja tuuperäst tulnu taast egä kihärakuga rõõmu tunda.

Tal’nan ellen, ku tull’ mõtsahimo pääle, sõidi Pääskülä suu mano, miä liinalõ nii lähkül. Võrol üttegi säänest suud bussi vai rattasõidu kavvõdusõl ei olõ, a ku taha tunda pedäjämõtsa hõngu, eräle olõmist ja vaikust, sis sõida Roosisaarõ pääle.

Roosisaarõ pääl om päält muistidsõ asulakotussõ midägi väega esierälist. Võro liinaga om sääl tukõv kontrast: sääl om maahajäetüid majju, talosiid, mustikamõtsa. Näi sääl ütte muldvanna tädikeist, kiä suvõlämmäga kandsõ talvõmütsü ja paksu mäntlit ja as’at pindride vaihõl. Seo pilt oll’ nii lumja ja esieräline, nigu olnu aig saisma jäänü. Tunnistus minkastki, miä om nii loomulik, a ka väega kipõstõ müüdäminnev, nigu taa vana inemise elo om.

Vagola veeren om suvõl hulga rahulikumb ja ei olõ säänest turistilist mellu nigu Tamula tihhe rahvaga ranna ja promõnaadi pääl. Ei tõmba minno suvõl sukugi seo Tamula. Tsuklõ sääl inämbüisi kas varra hummogu vai ilda õdagu, ku massi omma joba kas kaonu vai viil sängün.

Lämmäl aol om egä viisilm õnnistusõs. Võrol om näütüses Mustjärv, kon häitsese vesiroosi. Tuu and märki, et vesi ei olõ sääl är tsurkunu, a minkagiperäst sääl kiäki ei tsuklõ. Võrokivin om järvesuuru lump, kon sammamuudu ei tsukõlda, selle et sinnä ollõv kunagi üts miis är uppunu. Ilmselgele om ekkä suurõmbalõ järve kiäki är uppunu, ka Tamula järve, a ega tuuperäst piä-i viil egävene aig vett pelgämä. Väikuidõ paiku väiku andsakusõ…

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.