Mu edimäne kodo oll’ sünnükodo, täpsehe ütelden imäkodo. Sääne väikene vana palkõst maja, millel oll’ üts uss. Kalitorist hääd kätt jäi elotarõ, õkva oll’ küük ja kurrakätt laut.
Mi kodo oll’ kesk Perä küllä. Kõigil külän olli uhkõ huunõ, kon iks lauda, küünü, kuuri ja sanna saisi elomajast eräle. Külärahvas kutsõ mi majakõist väikus majas. Är mi neläkeisi sinnä mahtumi.
Selgehe mälehtä umast elost edimäst asja, ku olli nelä-aastanõ. Imä oll’ laudpõrmandu helles küürnü, kõo olli tarrõ tuudu ja mul lõigati hiussit. Imä pandsõ hiussõ inne lõikamist pletti. Mul om viil prõlla tuu helekõllanõ plett alalõ.
Sõsaraga sai pall’o välän juuskõ ja mängi. Esieränis põnnõv oll’ õdagu, ku hämäräs läts’. Sis saiva puu ja puhmo kujjõs, kedä vähäkene pelksit kah. Mõni kõvvõr puu oll’ nigu nõid ja puhm nigu susi.
Latsõn tekkü mitmit küsümüisi. Nigu näütüses: kohe lätt päiv? Imä ütel’ kül, et päiv lätt õdagu mõtsa taadõ magama. A mul oll’ vaia toda asja esi perrä uuri. Naksi pääväga üten kõndma kotost üle niidü mõtsa poolõ. A mu väiku jala es jõvva pääväga sammu pitä ja inne, ku ma mõtsa mano jõudsõ, oll’ päiv jo latvu taadõ är kaonu.
Et naabri olli küländki kavvõn, saiõ umaette olla, nii et kiäki es sekä.
Oll’ kats kotust, kon mullõ miildü olla. Üts oll’ kõivõ man laia lapigu kivi pääl, kon ma mängse kuusõ- ja pedäjäkukkõga. Tõnõ kotus oll’ kiviunigu otsan. Sääl oll’ egäsugutsit kivve: kül suuri, väikeisi ja värviliidsi. Mõnõ kivi, mis päävä käen helge, olli mu meelest kalliskivi ja osa esiki kullast. Kivve vaihõl elli pall’o sisalikkõ. Mõni oll’ ilma hannalda. Esi märgoti, kuis sisalikulõ vahtsõnõ hand asõmõlõ kasus. Mõnikõrd joosi sisaligu üle mu pallidõ varbidõ.
Meil olli eläjä ja imä-esä kävevä niidü pääl haina niitmän. Latsi tüü oll’ hain lakja lüvvä. Tuu niit oll’ keväjä väega illos. Sääl häitsi pall’o kullõrkukkõ ja pääsüsilmi.
Prõlla om niit võsso kasunu. Mõni kullõrkukk viil häitses, a pääsüsilmä omma peris är kaonu.
Urmi Aili
Mu edimädsen koton olli meil egä aasta tibupuja.
Pensionär Urmi Aili tulõtas miilde, määndse omma nuu paiga,
kon tä elänü ja midä kodos nimetänü om.
