Süäsuvi tõi Leevi küllä parra plahvatusõ: käümä läts’ muusikalinõ suvõtükk «Ivan Narodny – mees, kes luiskas tõde».

Arvada om võõramaaperätselt ütelden San Leevi üts parõmbit kotussit, kon Sibula Jaani ali Narodny Ivani luku kõnõlda. Sündü miis jo Leevilt ütesä kilomiitret Räpinä poolõ – Vilustõn.

Kimmäle tulõ kittä tükü luujit üte eesti as’a ajaja ello herätämise ja tulõvalõ põlvõlõ tutvas tegemise iist. Saman om multi-kulti-inemiisist rassõ tiatri vormin paari tunniga tävvelist pilti luvva. Nii et parõmba arvosaamisõ huvidõn mass inne tiatriõdagut Jaani kotsilõ veidükese kas veebist perrä uuri vai seokõrd siski ka kavavihk osta.

Ku himoga ütentegemine iks häste vällä paistus, sis kaeja süä sulas – sinnä ei olõ midägi tetä. Nii om seo tüküga kah: muusiga- ja tandsunumbrõ hoitva huugu üllen, nii mõnõki ütlemise ja aoluulidsi tegeläisi lavalõ jõudmisõ sundva suunukka ülespoolõ nõstma, veidükese võro kiilt Jaani naasõ Pauline suust köüt tükü Vana-Võromaa külge. Ku päivä andas, helkäs lava takan puiõ vaihõl Võhandu ja nigu ankurdas tiidmist, et sama jõõ viijuusku om üle saa aastaga tagasi silmänü nimitegeläne kah. Vaihõao täütvä hää ja parõmbaga lähikunna söögi- ja joogipakja ja lämmi kogokunnatunnõ lätt viil süvembäs.

Eesti asja tulõ kahtlõmalda ajja vahetpidämäldä. Mu hindä süämen etendüse lõpus lavalaiudsõ rahvuslipu lakjatõmbaminõ seod tunnõt siski suurõmbas ei tii. A lipumerd kaiõn om muidoki rassõ istma jäiä…

Sibula Jaani elokäügile saa Leevi külän kuun täämbädsega üten ellä viil kolmõl õdagul.

Kabuna Kaile

Tükü autor Ilvese Aapo esietendüsel. Merilai Arne pilt