Suvinõ rohekäänähtüs
Ma kuuli raadiost, et seo aasta seivä inemise jaanipääväl tervüsele parõmbit süüke. Küdseti veidemb tsialihha, a inämb kanna ja aidvilju. Nigu vanal aol. Mi olõmi är unõhtanu, et eestläse omma vana küdsäjä rahvas. Mis tuu küdsekardohkidõ tegemine muud oll’ ku üts mõnnus grillipido.
A jaanikuu om sälätakah ja süümine om toonu üteh peris rohilidsõ käänähtüse mi söögilavva pääle kah. Sibulavarrõ, kurgi, herne, salat, till, suvõkürvits. Vaeldudõs värski kardohkas kah mano. Võit kiitä vai hütsi sisse küdsämä panda, saat latsõpõlvõ maiku tunda. Ku tahat värmi mano panda, sõs võit verevät käänähüst kah pruuvi: maask’a, vabarna, tomadi, hõragu. Ja kõgõ tähtsämb – ku kõik tuu om uma käega umast aiast võtta, sõs olõt mitmõkõrdnõ võidumiis. Aiatüü om hää nii iholõ ku hengele.
