Autujuhiluba prantsusõ keelen
Kuvvõkümnendide aastidõ lõpun, säitsmekümnendide algusõn olli Võrol väega hinnan as’aarmastajidõ autujuhilua saamisõ kursusõ. Tõisi hulgan läts’ sinnä õdagukooli direktri Õitse kah.
Noore mehe, kes kursuisi tei, olli kah õdagukoolin käünü. Nä tundsõ Õitset ja tiidsevä, et tehniga tundminõ täl esieränis laabsa ei olõ. A mehe mõtli, et kül tä jaku saa.
Õitse esäkodo oll’ Süvähavval, sinnä ta sõitsõ riiditi küllä. A sügüse lätt ilm varra pümmes. Nii jäi Õitse joba kümmekund kilumeetrit liinast välän pümme kätte. Tä tahtsõ autolõ tulli palama panda, a es mäletä, kuis tuu käü.
Tä sõitsõ tii päält kõrvalõ kardokavirkside vaihõlõ. Joba tull’ majaperemiis kah, veskimiis Ahman. Küsse, mis provval murõt. Õitsõ ütel’, et tä ei mõista autul pümmega tulli palama panda. Ahman tegi as’a kõrda. Õitse pukõrd’ hindä suurõ tii pääle. Ahman küsse, kas provvakõsõl juhiluba ülepää om.
«Mis ei olõ, kogoni prantsusõ keelen,» kostsõ Õitse uhkõlt.
