Piibli piät pään olõma
Vanõmb maanaanõ eläs ütsindä. Miis om ammu koolnu, latsõ Eestit piten lakja. Esi piät toimõ tulõma ja tä tulõ kah.
Ütspäiv, ku poja pere väikeisi latsiga külän oll’ olnu, kai tä, et huuv om väega egäsugumast asku täüs. Memm võtsõ kraammisõ ette.
Keset tüühuugu es panõ tä tähele, et külälise olli tulnu. Nä olli kolmõkõisi, kats olli küländ vagadsõ, a üts oll’ nigu võimukas. Tä küsse, kas ti ülepää olõti piiblit lugõnu. Piiblinäütäjide tsiht oll’ väärt teos maaha müvvä.
«Mis tan lukõ, mu esä ütel’, et piibli piät pään olõma.»
Ja tä naas’ mi esä palvõt ette vuristama. Tälle tundu, et jutt sai väega lühku ja lugi tõist kõrd kah. Lugõmisõ aol oll’ memm silmä kinni pitsitänü, et segämäldä lukõ. Ku tä silmä vallalõ tekk’, näkk’, et seltskund astsõ värtest vällä. Tä oll’ rahul, et kiäki tä aigu ei viidä. Taivahe olli tummõ pilve tekkünü – viimäte jõud inne vihma hoovi är kraami.
