Seo lugu johtu sis, ku olli viil lats, kohki 1960. aastaga paiku. Mi perreh oll’ viis last ja ma eelviimäne. Kar’ah käümä naksi ma jo viieaastadsõlt. Hummogu varra aeti üles. Rõivakõsõ sälgä, pastlakõsõ jala otsa, vitsakõnõ peio, leeväpala karmanihe. Nii ma sis olligi päämine kar’us keväjäst sügüseni.
Õga sis tuul aol olõ-s kar’akoplit, nigu parhilla om. Ümbre kodo kolhoosi rüäpõllu, tõõsõl puul suur mõts, kõrval võsuga niit ja suu. Ummi kodoeläjidega – kats lehmä, lamba, vasik – saie olla kodo lähkoh. Kar’aga olli kas mõtsa veereh vai niidü pääl võsu seeh. Väikokõist last saaki-s kavvõmbalõ saata.
Höste om meeleh, hummogu hain viil kastõlikõ, jalakõsõ saiõ hämmes, naksi külmämä. Hirm oll’ kah suur, õt lehmä õi läässi kavvõmbahe mõtsa. A päävä pääle läts’ lämmämbäs.
Mu kodokandih oll’ pall’o hussõ. Põllu veereh olli suurõ kiviunigu, niisamatõ mõtsa viirde veetü suurõmba kivi.
Pääväpaistõl tulli hussi peesütämmä. Kivi pääle julgu-s istugi. Ka mõtsa veereh oll’ hirm, õt mitte pääle astu. Päävä joosul võisõ trehvädä nägemä säidset hussi.
Siiämaani pelgä näid, esiki televiisorist taha-i näid kaia. No, vanõmbah iäh pelgä kävvü mõtsah siini ja marjo korjamah.
Ku ma olli jo 12–13aastaganõ vai veidö vanõmb, lätsi kar’aga kotost paar verstä kavvõmbahe. Jõudsõgi kar’aga mõtsatsihi pääle, miä oll’ viis-kuus meetrit lag’a ja höste sirgõ. Katõl puul tsihti kasvi noorõmb kõomõts. Kar’akõnõ nosisi rahumeeli ilosat madalat haina. Esi hoiõ silmä pääl, õt kodoeläjä lääsi-i mõtsa. Ütekõrraga: midä ma näe. Mõtsast tulõ vällä üts suur sarviga põdõr, sis tõõnõ, kolmas, neläs, viies, kuvvõs. Jäiväki mõtsatsihi pääle saisma ja kaema. Põdra olli minost pia kümme meetrit kavvõmbah. Ei mäletä, kas ma hirmu tundsõ vai mitte. Saisi üte kotsõ pääl nigu tulp, julgu-s liigutagi. Ka põdra saisi tükk-tükk aigo ja kaie meid. Mõnõ ao peräst naksi põdra üteviisi mõtsa tagasi minemä, sinnä, kost vällä olli tulnu.
Ma sis kääni kar’akõsõ hilläkeisi süvveh kodo poolõ minemä. Tuu mõtsatsihi pääle ma kar’aga kunagi inämp õs lää. Seo pilt – trehvämine põtruga – om mul täämbädse pääväni silmi iih. Edespidi kar’ah ollõh vai muido olõ-i põtruga inämp kokko trehvänü.
Ütskõrd sügüse poolõ olli ma kar’aga niidü pääl, ümbretsõõri võsu. Kuna võsuh oll’ parõmb hain, sõs lehmä tüke kõõ sinnä süümä. Ütekõrraga jäie lehmä saisma ni lamba ja vaska ütehkuuh. Mullõ tundu, õt susi oll’ kar’a lähkoh. Ma esi kül seokõrd õs trehvä sutt nägemä. A hirm oll’ õks pall’o suur. Midä tuu lats katõ pall’a käega tetä saa, õt kodoeläjit kaitsa.
A ildampa sügüse, ku lehmi inämp vällä lasta-s, lasti lamba õks kesäpõllu pääle kõrraski nosima. Kodoaknõst näie, ku susi juusk lambidõ mano. Joostõh lätsi vällä ja naksi rüükmä. Kodopini nakas’ kah haukma. Susi saie õks ütele lambalõ hamba sisse lüvvä. Lammast ar viiä õs saa, a eloluuma timäst kah saa-s inämp. Pääle tuud lasta-s lambit kah inämp kodo lähkohe vällä süümä.
Parhilla omma ao pall’o muutunu. Latsõ saava kodo- ja mõtseläjit nätä kas eläjäaiah vai raamatist pilte päält. Mu latsõpõlv oll’ tõistsagamanõ, illos. Om, midä miilde tulõta ja kõnõlda. Latsi opati tüüd tegemä, juhatõdi elotiile. Latsi tüüs oll’ õks aiavilä kitskmine, tsiahaina kakminõ ja tseetskaga piinüs tsagaminõ. Kävvü mõtsah marjo ja siini korjamah.
Ma olõ väiga tenolik ummilõ vanõmbilõ. Esä jäie pääle imä traagilist surma ütsindä viit väikeist last kasvatama, koolitama, elotiile saatma. Olõ tuhandõst tenolik umalõ ülihüäle, hoolitsõvalõ ja targalõ esäle.
Rahasepä Maria
Koha Lenna tsehkendüs
