Siiäni om meelen tuu esieräline juhus latsõiäst. Suvõl juusksõmi pallidõ jalguga. Ku peris ausalõ ütelde, sis meil olli jalan kurõsaapa, nuu põlvini kipitsevä seere. Suur tuu hädä es olõ.
Tuukõrd kõndsõ ütsinde ilusõ häitsvä haina seen Mäesilla mäe põllupindre pääl ja astsõ siididse jänesepoiskõsõ pääle. Muiduki hiitümi mõlõmba, a õnnõs es saa jänesekene vika. Kipõstõ karas’ tä umma tiid.
Nüüd, vanan iän, om hää latsilõ-latsõlatsilõ võlssi, et meil Haavistun oll’gi nii paksult jänesid ku uibu all ubinid.
Panga Milvi
