Om nigu om
Seo jutukõnõ kõnõlõs Võromaa kotusõnimmist. Noid om võrokeelitsit peris pall’o, kõgõ tunnõtumb Litsmõtsa. Olõ esi sõitnu bussin, kon om tollõ külä inemiisi piätüs. Kõgõpäält tull’ üts vanõmb meesterahvas, kiä ütel’ bussijuhilõ, et andku tuu ropu kotusõga piätüs. Bussijuht tiidse, millest jutt om. Sis tull’ nuur tütärlats, kiä oll’ maakuuli oppajas saadõtu. Tä küsse: «Palun Liimetsa peatus.» Bussijuht vastas’: «Meil säänest piätüst ei olõ, tii tahtsõti vast üteldä Litsmõtsa.» Ja sis kõrras’ bussijuht piätüse nime silbi viisi ja väega kõva helüga. Tütärlatsõ nägo läts’ õdagupäävä karva.
Eüeka (EÜE – Eesti üliõpilaste ehitusmalev) olli Litsmõtsa nime uma malõvalaulu sisse pandnu: «Kes on see õige Litsmõtsa lehm?» Nä kandsõ külärahvalõ lava päält tuu laulu ette.
Naid nimmi om nii nal’aliidsi ku rahvalikkõ, kuis tuu nimi om parajalõ saanu. Nimä omma osa ao- ja kultuuriluust. Selle om parõmb, ku naid ümbre tegemä es naatu.
